Sinasõprus kirssidega

Kirsipuu mitmekülgsetest pakkumistest hinnatakse nii kauneid õisi kui ravitoimega lehti ja koort, kuid kõige rohkem otse loomulikult mahlaseid vilju, mille aeg ongi kätte jõudnud, teab Urmas Kokassaar.

Kirsipuud on austatud paljudes kultuurides. Aasias sümboliseerivad õide­puhkenud kirsipuud üldist looduse taasärkamist pärast puhkeperioodi. Kaunite heledate õite rohkus tähendab sealmail noorust ning neitsilikku puhtust. Küpsete viljade veripunane mahl on samuti aastatuhandete jooksul leidnud mõtestuse – seda tõlgendatakse Jaapani samuraide kultuuris eneseohverdusena. Kristluski pole jätnud kirssi tähelepanuta. Kirsid on paradiisiaia viljad ja neid võib mõningatel kunstiteostel märgata Jeesus­lapse kätes. Kunstilis-kultuurilistest motiividest rohkem köidab suuremat osa inimesi siiski kirsipuu viljakandvus.

Viljadel mitmeid jaotusviise

Kõige lihtsam on kirsse jagada kahte rühma lähtuvalt maitsest ja selle alusel eristatakse magus- ja hapukirsse. Kui võrrelda viljade koostist, siis torkab silma, et suhkrute sisalduses on maguskirssidel suhteliselt väike edumaa. Suhkrutest sisaldavad kirsid rohkemal määral fruktoosi ja glükoosi, vähem sahharoosi. Hoopis olulisem maitse kujunemise seisukohalt on hapukirsside suurem orgaaniliste hapete sisaldus, mis annabki neile ka täisküpsuse korral iseloomuliku meki. Kirssides leidub terve bukett orgaanilisi happeid, nagu õun-, sidrun-, merivaik-, oblik-, salitsüül-, askorbiinhape jne. Teine levinud kirsside jaotus lähtub viljade värvusest. Siin saab eristada heleda- ja tumedaviljalisi sorte. Kirsside viljaliha ja mahla värvuse eest vastutavad antotsüaanid, mis sissesööduna on inimorganismile vägagi kasulikud. Samas, mida tumedama mahlaga kirsid, seda püsivamaid plekke nad suudavad tekitada. Üks kirsside jaotusviis lähtub nende valmimisajast. Üldiselt valmivad magusad kirsid kiiremini, kuid küpsemisest lähtuvalt saab kirsse jagada varasteks, keskmisteks ja hilisteks. Kirsisõbral on sellest vaid rõõmu, sest nii pikeneb ju värskete viljade nautimisaeg. Kirsisööjatele hästi tuntud viljade jaotus lähtub ka nende suurusest. Viimase alusel tehakse vahet väikestel, keskmistel ja suurtel kirssidel, kusjuures esimeste ja viimaste suuruserinevus võib olla lausa mitmetes kordades.

Sordikülluses on ka sarnasusi

Kõik kirsid kuuluvad luuviljaliste seltskonda. Kirsside söömisel ja hoidistamisel kasutatakse viljaliha, luustunud seemned eemaldatakse. Kõiki kirsse iseloomustab suhteliselt rohke veesisaldus, mis jääb 84–88 protsendi piiridesse. Järelikult saab kirsse edukalt kasutada mahlamarjade ja janukustutina. Kirsside viljaliha vedelikus leidub rikkalikult lahustunud makro- ja mikrotoitaineid. Esimestest väärivad mainimist eeskätt suhkrud, teistest aga paljud ­vitamiinid ja mikroelemendid. Kirssides leidub ka ühendeid, mis aitavad organismist eemaldada kusihapet, mis liia korral kahjustab liigeseid. Kõiki kirsse ühendab ka suhteliselt väike pektiinide sisaldus. Järelikult tuleb tihke kirsimoosi saamiseks tarretavaid ühendeid kas lisada või kasutada spetsiaalset pektiiniga rikastatud moosisuhkrut. Vaatamata hapu- ja maguskirsside koostise erinevusele on nende viljade kujul tegemist lahja suutäiega: sajagrammine ports kirsse väärtustub 50–60 kilokalori energiaga. Irvhambad väidavad tõsimeeli, et sedagi energiat ei saa sööja täies ulatuses kätte, sest viljaliha eraldamine luu­seemnest tekitab tänu keele- ja lõualuulihaste tööle ka energeetilisi kulutusi.

Mitmekülgne kasutus

Suur osa kirsse süüakse lihtsalt värskelt või neid kasutakse kookide, jäätiste, tortide, pirukate, pudingite, puuviljasalatite ja -suppide jms valmistamiseks. Hapukirsse saab lisandina kasutada ka liharoogade juurde. Palju tarbitakse kirsse ka magustoitude ja kokteilide kaunistamiseks. Et meil on kirsid hooajaline kaup, siis proovitakse neid ka talletada. Võimalusi selleks on mitmeid: keedised, moosid, kompotid, samuti marineerimine, külmutamine või kuivatamine. Kirsipuu ande hindavad vääriliselt ka jookide valmistajad. Nendest viljadest saab teha mahla ja siirupit või mitmesuguseid alkohoolseid jooke, alates veinist ning lõpetades brändidega ja likööridega, kusjuures viimastes on tihti lisandiks ka kakao.