Esimese, üsna pikaleveninud õhtusöögi kulissid olid rohkem kui modernsed, boheemlikult kunstipärased. Klaasist laudadel ilutsesid värvilised nõud. Erinevad toolid olid omaette disainiteosed. Interjööri jaoks jätkus mul aga silmi vaid hetkeni, kui oma etteastet alustas restorani peakokk. Kõik muu siin ümbruses näis kahvatuvat, kui Le Chapetier Toqué - ülioptimistlik patsidega sell Ghanast - oma sooloetendusega nii köögis, saalis kui nõudepesus pihta hakkas. Menüü oli lühike, aga ahvatlev. Kohe, kui olime tuvastanud koka päritolu, sai selgeks, et meil avaneb võimalus proovida Aafrika mandri keskosa mõjutustega innovatiivset Prantsuse kööki. Eelroogadest osutus üldiseks lemmikuks foie gras' terriin lavendlisiirupi ja füüsalimarmelaadiga. Pearoogadest said palju kiidusõnu nii loomaliha tournedos roheliste ubadega kui pikalt tulel hautatud põrsas magusate porganditega. Kumbki neist aga ei suutnud võistelda lambakoodiga. See oli hautatud väikesel kuumusel suussulavalt pehmeks ja kastmeks pakkus kokk kõrvale jus'd - Maroko stiilis vürtsidega ja odrakruupidest orsotto't. Tükike naabri taldrikust jäigi minu jaoks kogu reisi parimaks toiduelamuseks.

Michelini väärikus

Veinikaart oli lühike ja lihtne. Valisime alustuseks õilsa Gigondasi punaveini ja edasi liikusime kohalike veinide juurde. Uudishimust said ära maitstud kuivad punased Muscat de Beaumes de Venise ja Rasteau, mida varem olime kohanud ainult magusal kujul. Õhtusöögi lõpetuseks hüppasime kõik energiliselt koos kokaga pildile ning eufoorilises meeleolus hotelli poole kepseldes olime valmis ka järgmisel õhtul sama kordama. Proovimata jäi ju veel sünnipäevakook põleva küünlaga ning veinikappi olid alles jäänud mitmed huvipakkuvad pudelid.

Järgmisel õhtul pärast üüratu paavstipalee külastamist (Avignonist sai paavstilinn 1309. aastal, kui Clemens V selle paiga enesele välja valis. Paavstipalee kuulutati aga Prantsuse revolutsiooni käigus 1791. aastal riigi ja rahva omandiks - Toim.) ja jalutuskäiku kuulsal Avignoni sillal maandusime aga otse palee kõrval - 14. sajandist pärit hoones antiiksete freskode ja Michelini tärniga. Kõikide giidide järgi oli tegemist linna parima kohaga. Peakokk Christian Etienne ja temanimeline asutus on tegutsenud kaua ja väärikalt. Christian Etienne on kogu piirkonna tunnustatuim köögimees, kunagine aasta kokk ja paljude kokaraamatute autor Provence'i köögi ja tema lemmiktoorainete tomatite ja trühvlite teemadel. Juhuslikult paavstipalee suveniiripoest kaasahaaratud kokaraamat saabki restoranivalikul määravaks. Hiljem täiendub raamat minu rõõmuks koka isiklike pühendustega.

Ameerikalik müügitund

Tärniga restoranis on oma aura. Inimesi tundub teenindamas hulgaliselt. Osa neist on silmanähtavalt vanad kalad, osa püüdlikud alaealiste nägudega õpipoisid. Neid viimaseid on kohati nii palju, et tekib mulje, justkui viibiks hotellikooli praktikarestoranis. Nende vahel toimetab Ameerika stiilis sommeljee, kes pakub ainult parimat, on ostnud eksklusiivselt sisse haruldasi pudeleid ja vestleb Ameerika rikaste klientide naistega filmist "Sideways". Kasutab veinisoovitusel lauseid "usaldage mind, sest mina olen siis teie jaoks ja minu valikus ei tule kahelda". Keldri valik on tõesti imposantne ja sama imposantsed on ka hinnad. Vaatamata sellele, et oleme päeval saanud maitsta piirkonna parimaid jooke, otsustame ka õhtul seda rivi täiendada - valge Chateauneuf-du-Pape'i, Prantsuse parima tootja Liraci ja meile tundmatuks jäänud sommeljee poolt soovitatud Itaalia nimega tootja 2001. aasta punase Chateauneuf-du-Pape'i kujul.

Alustuseks tuuakse maja poolt tuile kitsejuustuvahuga ja lõhe sashimi. Menüüst mitmete degustatsioonimenüüde ja toitude vahel valimine võtab kaua aega. Ilmselgelt on koka triumfiks tomatiteemaline degustatsioonimenüü, mis aga oma viie käiguga tundub liiga mahukas pingutus. Kogu proovitud toidu hulgast tahaksin esile tõsta lambafileed, mille küpsusaste ja kohalikus stiilis köögiviljalisandid (ratatouille ja juurviljakook) on täpselt paigas.

Minu tuunikala osutub aga üleküpsenuks, selle kõrval olevad kikerherned, tomati, sibula ja kurgi möks vinegretiga ja hapukoore-murulaugukaste ei ära samuti vaimustust. Magustoidud üllatavad ideerohkuse ja puhaste maitsetega. Eriti värvikad on vaarikasorbee ja tomatijäätis.

Lõppkokkuvõttes oli kõige muljetavaldavam vana institutsioon ise, pidev vaade paavsti paleele, koka kohalolek saalis ja klientidega suhtlemine. Siiski jäi eelmise õhtu ehe, südamest tulev emotsioon peale.

Silmitsi Provence'i lummusega

Viimastel aastatel on maalitud üliromantiline pilt Provence'i elust ja olust à la Peter Mayle. Tundub, et paremat kohta maamunal on toidufanaatiku perspektiivist raske leida. Turud täis päikesest punetavaid tomateid ja köögivilju, pruntis oliive ja nendest pressitud oliiviõli, värskeid ja kuivatatud ürte, mereande ja kalu otse Vahemerest, mägede nõlvadel kakerdavate loomade liha ja juustu.

Viimasel päeval ei jõudnud me reisiväsimuse tõttu Nizzas turult kaugemale ja sõime otse kalaleti ja juurviljaleti vahel Freddy'se-nimelises kalakohas kohalikke austreid, meritigusid, hiidkrevette ja kogu päeva kalasaagist valminud bouillabaisse'i. Seekord oli tegemist üüratu annuse safrani-, küüslaugu- ja tomatileemes aurutatud sinikarpide, valgete kalade (vähemalt kolme eri sorti), hiidkrevettidega ja poole homaariga. Supi kõrvale serveeriti röstitud saiaviile, millele peale määriti rouille'd - safrani ja küüslauguga isetehtud majoneesipõhist kastet. Õige veini leidmine käis ka kiirelt. Valgest Ugni Blanc'i viinamarjast valmistatud Cassis' veini polnud keegi meist enne proovinud. Hea happega, lihtne, veidi aromaatne vein loputas ühtviisi ilusti alla nii algaja mereannisõbra suus vonklevad austrid kui magusad blanšeeritud hiidkrevetid.

Selle suurepärase Provence'i lõuna lõpetuseks andsid turuplatsilt läbitammuvad kohalikud krišnaiidid ekstaatilistest trummirütmidest pakatava improviseeritud tänavakontserdi. Jah, sel hetkel tundus Provence ebamaise paradiisina.