Õigupoolest oli lõikuspidu – s.t korjepidu – nii hea pidada, sest tegelikult ei korjatudki – käis streik. Veinikasvatajad ja veinitehased ei olnud kilogrammi hinnas kokku leppinud. Ja mari aina kõrbes – 40 kraadi vilus pluss lõikava kuumusega päike sinna peale. Venimehed siiski ei pabistanud: selline vägikaikavedu käib neil igal aastal. Lõpuks sunnib põletav päike ikkagi mehed kompromissile. 

Kiviselt pinnalt, hea hinnaga

Mõnikümmend aastat tagasi oli Madridis peo pidamiseks kaks võimalust: kui olid head päevad, joodi Rioja veini, kui aga kehvemad, masupäevad, siis Valdepeñase veini. Valdepeñase vein on alati hiilanud oma rahvalike maitseomaduste ja hea hinnaga. 

Valdepeñas (tõlkes: kivide org) on väike piirkond Euroopa suurima veinipiirkonna La Mancha (umbes 200 kilomeetrit Madridist lõunas) sees ja toodab umbes 100 miljonit pudelit veini aastas. Pinnas koosneb tõesti suuresti kividest, see võib olla nii kollakat kui punakaspruuni värvi ja on koostiselt hästi lubjane. Kliima on karm: suvel kuni 44 kraadi sooja, talvel 10 kraadi külma. Neli päeva viiest on päikesepaistelised. Kogu viinamarjade kasvuperiood on väga kuum ja enamasti vihmata. Ja sageli viinapuid ei kasteta tänagi. Kui joote meil müügil olevaid Navarro Lópezi vanade viinapuude veine, siis need pole suvel peaaegu üldse vett saanud – elavad sellest, mis muld kevadel talletas. Punastest marjadest kasvatatakse eeskätt Tempranillot (siin tuntud nimega Censibel), valgetest maailma enim viljeldud(!) valget sorti Airén. Viimasest tuleb hästi kerge ja pehme vein, mis kannatab happe puuduse all. Parem juua hästi noorelt kohapeal. Eestisse tuua pole suurt mõtet. Hoopis paremat valget saab seal hiljuti viljelema hakatud Verdejost. Punastest annavad hea tulemuse ka Garnacha ja Syrah.

Tuttav silt, sõbralik maitse

Mul polnud enne Valdepeñase-reisi sealsete veinide kohta selget arvamust: veiniajakirjad neist just sellisel kõrgendatud toonil ei räägi kui Rioja või Ribera del Duero omadest, samas on sealsed veinid ilmselt paremad kui La Mancha või Valencia odavveinid. Valdepeñase veinid, näiteks Señorio de Los Llanos, mis meil palju aastaid laialt saadaval olnud, on ju enamasti tammemagus, hästi pehme tekstuuriga, kergelt moosine. Libiseb imehästi. Maja esindusvein Pata Negra Gran Reserva (küpseb Prantsuse tammes) on Eestis olnud ka päris jõukate veinisõprade lemmik– eks ikka oma sõbraliku karakteri tõttu. Või võtkem Viña Albali – alates tammelaagerdatud pakiveinist ja lõpetades Gran Reservaga – mis hea sume kvaliteet! Kui sealsetele veinidele miskit ette heita, siis on see teatav tühjus keskmaitses: tanniine on, vürtse on, tekstuur sile, aga selgroogu vähevõitu. Muidugi – selle kallal töötatakse, üha rohkem rõhutatakse veini värskust ja marjasust, stiil hakkab soosima nooremaid, ka ilma tammelaagerduseta veine.

Ameerikast mööda!

Eestlased joovad ära aastas 48 000 liitrit Valde­peñase veini. See justkui kinnitaks meie alkoholismi, arvestades, et enam kui miljard hiinlast joovad ära 38 000 liitrit Valdepeñast. (Igaühele saab siis küll pipetiga anda.) Teisalt: 8miljoniline rootsi rahvas joob 1,2 miljonit liitrit, see teeb rootsi näo peale hoopis rohkem kui meie omale. Sealset sumedat veini armastavad põhjaeurooplased, aga ka inglased, sakslased, hollandlased ja šveitslased vägagi. Meie kuulume joomise absoluutkoguses keskmike hulka. Otse meie ees on Austraalia (50 000 liitrit kontinendile) ja USA (62 000 liitrit). Piisab ainult natuke rohkem juua, et neist mööda minna. 

Mina sain reisil igatahes üle oma väikesest kahtlusest, et kas Valdepeñase veine ikka sobib avalikus kohas juua ja sellest avalikult kõnelda. Head keldrid teevad head tööd ja edenevad kogu aeg. Teiseks tuleb sealne vein asetada laheda peo konteksti ja oma hinnaklassi ja vaadata, kui palju on vastu panna.

Head veinimajad

Külastasime ainul häid veinimaju. Mitmes oli meeldiv kogeda äratundmisrõõmu – teie veine oleme ju ikka joonud. Sealne hiigeltootja Felix Solis demonstreeris oma tehnilist meisterlikkust heades noortes veinides, Tempranillost ja Garnachast, mis olid värsked ja nõtked, eriti hea mulje jättis meile just müügile jõudnud Viña Albali (Solisi veinimark) Verdejo. Albali Gran Reserva Familia oli muidugi hästi suur vein. “Teeme veine, milles on natuke kõike ja mida on kerge juua,” kinnitas meile ekspordidirektor. Eestis on müügil ka Los Molinose nimeline sari, mis on rohkem säästuvein, aga sellena pole paha. Seda müüakse maailmas enam kui 10 miljonit pudelit aastas.

Navarro López näitas meile oma moekat tootmist ja rootslasest müügidirektor andis maitsta moekaid tammeta veine. Mul tekkis kahtlus, et meil müüdavad López Navarro nimega veinid on justkui paremad kui pakutud Don Aurelio, ja rootslane kinnitas, et nii ongi: Navarro López tuleb vanast eraldiseisvast aiast, mida ei kasteta kunagi.

Señorio de Los Llanos ja Pata Negra ei üllatanud, olid pehmed nagu Tallinnas, vahest on veidi enam hakatud rõhutama hapet.

Maitsesime veel õige mitut head Bodegat, aga neist kõnelen huvilistele juba eraviisiliselt. Kõige parem oli Bodegas J. Antonio Megia – õhtusöök tehti seal välja, aga isegi bukletti ei pakutud kaasa – ju neil pole müügiga muret!

Veinisoovitus

Punase veini maalt Valdepeñasest on äsja meile jõudnud õnnestumine ka valgete veinide klassist. Valge Viña Albali on valmistatud Verdejo viimarjasordist, noor ja värske, meeldiva happe ja kergelt soolaka karakteriga. Sobib hästi mereandide ja valge kalaga, aga suurepäraselt ka aperitiiviks. Hind mõistlik.