13.12.2007, 00:00
Suur jõgi väikeses linnas
Restoran Volga;Küütri 1, Tartu;Avatud E-N 12-23, R-L 12-24, P 12-22;Hinne: 7
Neoonkiri Volga restorani kohal oleks justkui pärit
mõnest Arvi Siia luuletusest – mässuliselt nostalgiline
nõukogude aja sähvatus keset maneeritsev-nägusat Tartu
südalinna. Küllap kõnetab Volga sel moel oma kunagisi
fänne – neid, kes viiekopikalisega vastu ukseklaasi koputasid,
šveitserile kolmerublase pihku pistsid, kelner Allarile rubla
natšaiks jätsid ja õhtu edenedes sopilises saalis
laudade vahel “simultaani”* mängisid.
Déjà vu kestab parasjagu ukseni, siis jõuab pärale teadmine, et tegu on Emajõe Ateena kõigutamatu esinduslokaaliga. Volga-sarnase ambitsiooni ja haardega restorani Tartus varem lihtsalt polnud. Seestvaates on kahele korrusele ulatuvas restoranis pigem eestiaegset hõngu, eriti allkorruse tagantvalgustatud art deco stiilis vitraažlaega saalis (säilis isegi vene ajal). Ning reede õhtul seitsme paiku pole vähemalt allkorrusel võimalik vaba, reserveerimata lauda leida.
Volga õhustikus on veel omajagu nurgelisust, teenindavate neidude püüdlikest maneeridest noorukeste muusikute liighoolika džässikavani. Ettekandjate hea koolitus paistab aga kohe silma ning küllap see ajapikku ka sujuvamaks lihvitud saab. Sissejuhatuseks tellitud margariita olevat esimene, mis siin majas segatud, nagu kuulen – ning see läheb kindlalt õnnestumiste kilda.
Volga – see tähendab peaaegu saja-aastast ajalugu ja mitut nimevahetust. Eesti ajal kandis see peen koht nime Ateen, kus käisid advokaadid, ajakirjanikud ja jõukamad korporandid. Nõukogude ajal ristiti koht Volgaks ja seda nime kannab ta ka nüüd uhkelt restaureeritud Athena kompleksis. 1970.–80. aastatel mängis Volgas isegi ansambel ja päeval pakuti odavaid lõunaid.
Volga väga kõrged hinnad, mille kõrval kahvatab nii mõnegi pealinna korraliku söögikoha hinnakiri, tunduvad olevat omamoodi mainekujunduslik trikk. On ju selge, et 250krooniseid pearoogi saab Tartus endale lubada vaid esindusrestoran. Roogade valik on kohati hubaselt eestipärase kallakuga, mis Volga siseilmega hästi sobib.
Eelroog, flambeeritud vasikamaks röstitud aedviljade ja mustasõstra kastmega (80 krooni) võiks olla veidi pehmem ja mahlasem, kuid garneering parandab muljet tublisti. Jäise viinapitsi saatel serveeritud boeuf a la tartar (135), millel ilutseb toores vutimuna, tabab aga igas mõttes kümnesse – vürtsi on pitsikese kõrvale just parasjagu.
Peipsi kalasupp aedviljajulienne’i ja klaasnuudlitega (75) serveeritakse efektiga: aedvilja- ja nuudlitornile taldriku keskel valatakse leem peale alles lauas. Seda halvem on, et tulemus osutub tulisoolaseks – koguni sedavõrd, et süüa on võimatu. Ettekandja reageerib professionaalselt – vabandab ning jätab supi arvest välja, aga siiski – mage lugu...
Kuldkollane ja kreemjas aedviljapüreesupp saiakrutoonidega (65) tõestab, et Volga supid võivad õnneks ka paremini välja kukkuda.
Grillitud Lõuna-Eesti talle välisfilee (275, sama hinnaga oli see roog juba möödunud aastal Tallinnas Studio Vinumis) on mahlakas ja meeldiv ning pistaatsiapähkli maitse koos rosmariiniga on selle roa parim leid – põnevat pähklinüanssi oleks enamgi igatsenud. Seafilee “Champ” (155) eesti kartulipüree ja koore-juustu-trühvlikastmega üllatab meeldivalt pehmusega, kuid igatseb nõtkemat kastet, mis loomu poolest tuimavõitu sealihale ja kartulipüreele enam hoogu annaks. Praegu on üldmulje restorani taset arvestades liiga igav.
Vanamoelistes tassides serveeritud ca ppuccino on Volgas silmapaistvalt hea ja aromaatne.
Juustukook metsamarjadega (65) jääb selle kõrval veidi raskepäraseks. Seevastu kodujäätiste valik à la Volga (85) sobib nii maitse kui ka retrostiili poolest kohvikõrvaseks suurepäraselt. Erk maasikamaitse jääbki mahlakaks lõppakordiks.
* Simultaani käigus astuti võõra laua juurde, joodi sõnagi lausumata viinapits tühjaks ja öeldi lahkudes: “Mõelge oma käiku.”
Déjà vu kestab parasjagu ukseni, siis jõuab pärale teadmine, et tegu on Emajõe Ateena kõigutamatu esinduslokaaliga. Volga-sarnase ambitsiooni ja haardega restorani Tartus varem lihtsalt polnud. Seestvaates on kahele korrusele ulatuvas restoranis pigem eestiaegset hõngu, eriti allkorruse tagantvalgustatud art deco stiilis vitraažlaega saalis (säilis isegi vene ajal). Ning reede õhtul seitsme paiku pole vähemalt allkorrusel võimalik vaba, reserveerimata lauda leida.
Volga õhustikus on veel omajagu nurgelisust, teenindavate neidude püüdlikest maneeridest noorukeste muusikute liighoolika džässikavani. Ettekandjate hea koolitus paistab aga kohe silma ning küllap see ajapikku ka sujuvamaks lihvitud saab. Sissejuhatuseks tellitud margariita olevat esimene, mis siin majas segatud, nagu kuulen – ning see läheb kindlalt õnnestumiste kilda.
Volga – see tähendab peaaegu saja-aastast ajalugu ja mitut nimevahetust. Eesti ajal kandis see peen koht nime Ateen, kus käisid advokaadid, ajakirjanikud ja jõukamad korporandid. Nõukogude ajal ristiti koht Volgaks ja seda nime kannab ta ka nüüd uhkelt restaureeritud Athena kompleksis. 1970.–80. aastatel mängis Volgas isegi ansambel ja päeval pakuti odavaid lõunaid.
Volga väga kõrged hinnad, mille kõrval kahvatab nii mõnegi pealinna korraliku söögikoha hinnakiri, tunduvad olevat omamoodi mainekujunduslik trikk. On ju selge, et 250krooniseid pearoogi saab Tartus endale lubada vaid esindusrestoran. Roogade valik on kohati hubaselt eestipärase kallakuga, mis Volga siseilmega hästi sobib.
Eelroog, flambeeritud vasikamaks röstitud aedviljade ja mustasõstra kastmega (80 krooni) võiks olla veidi pehmem ja mahlasem, kuid garneering parandab muljet tublisti. Jäise viinapitsi saatel serveeritud boeuf a la tartar (135), millel ilutseb toores vutimuna, tabab aga igas mõttes kümnesse – vürtsi on pitsikese kõrvale just parasjagu.
Peipsi kalasupp aedviljajulienne’i ja klaasnuudlitega (75) serveeritakse efektiga: aedvilja- ja nuudlitornile taldriku keskel valatakse leem peale alles lauas. Seda halvem on, et tulemus osutub tulisoolaseks – koguni sedavõrd, et süüa on võimatu. Ettekandja reageerib professionaalselt – vabandab ning jätab supi arvest välja, aga siiski – mage lugu...
Kuldkollane ja kreemjas aedviljapüreesupp saiakrutoonidega (65) tõestab, et Volga supid võivad õnneks ka paremini välja kukkuda.
Grillitud Lõuna-Eesti talle välisfilee (275, sama hinnaga oli see roog juba möödunud aastal Tallinnas Studio Vinumis) on mahlakas ja meeldiv ning pistaatsiapähkli maitse koos rosmariiniga on selle roa parim leid – põnevat pähklinüanssi oleks enamgi igatsenud. Seafilee “Champ” (155) eesti kartulipüree ja koore-juustu-trühvlikastmega üllatab meeldivalt pehmusega, kuid igatseb nõtkemat kastet, mis loomu poolest tuimavõitu sealihale ja kartulipüreele enam hoogu annaks. Praegu on üldmulje restorani taset arvestades liiga igav.
Vanamoelistes tassides serveeritud ca ppuccino on Volgas silmapaistvalt hea ja aromaatne.
Juustukook metsamarjadega (65) jääb selle kõrval veidi raskepäraseks. Seevastu kodujäätiste valik à la Volga (85) sobib nii maitse kui ka retrostiili poolest kohvikõrvaseks suurepäraselt. Erk maasikamaitse jääbki mahlakaks lõppakordiks.
* Simultaani käigus astuti võõra laua juurde, joodi sõnagi lausumata viinapits tühjaks ja öeldi lahkudes: “Mõelge oma käiku.”