04.07.2008, 00:00
Suur Õun ajab suu lõhki
Enogastronoom Kadri Kroon käis sõpradega kiirkäigul New Yorgi restoranipirukast tükki ampsamas.
Newyorklastele meeldib väljas käia ja end süües hästi
tunda. Osalt on see tingitud soovist end korraks nagu orav rattas
ringisebimisest ja suurlinna üüratult kiirest elutempost lahti
rebida.
Teisalt tundub heades restoranides söömine olevat
üks edukuse mõõdupuu komponente.
Nädala
sees kõrghoonetes ületunde rabades tekib nii mõnelgi
vähemalt enda arvates edukal inimesel vajadus nooblitest butiikidest
ostetud šikid riided selga tõmmata ja ennast süües
eksponeerida. Arvestamata ei tohi jätta ka asjaolu, et New Yorgi
elukalliduse tõttu tähendab hinnatud koduaadress Manhattanil
noortele tihti tõsist järeleandmist ruutmeetrite osas. Seega pole
kodus ruumi muuks kui ööbimiseks ja väljaskäimine on
päästerõngaks, et elamisväärset elu nautida.
Tähtis on seltskond, kellega koos väljas süüa.
Otsus, kuhu minna, võetakse tihti vastu ühiselt vaagides
sõprade ja nende sõprade kaudu saabunud insider-vihjeid, uurides
põhjalikult New York Timesist Frank Bruni kirjutatud professionaalset ja
usaldusväärset restoranirubriiki ning jälgides Zagati soovitusi.
Kuna pakkumine tundub meeletu, uusi kohti kerkib nagu seeni pärast vihma
ja on loodud võimalus valida eri rahvusköökide vahel, siis
läheb eeltööga tükk aega ja see meenutab
spordikommentaatori võistlusteks ettevalmistust. Edasi tuleb ohverdada
oma kallist aega, et telefoni või meili teel omandada võti, mis
avab tee naudingute maailma, ehk reservatsioon. Sellega võib halvimal
juhul minna mitu kuud. Enamjaolt võetakse sööjaid vastu kahes
jaos ja lihtsam on saada lauda kuni neljale hilisemasse vahetusse. Siinkohal
väike vihje, kui liigute ringi suurema seltskonnaga. Jagage end mitmeks
neljaseks grupiks ja edu reservatsiooni kujul on palju kiirem saabuma. Kuid
ärge mitte mingil juhul unustage samal päeval oma tulekut üle
kinnitada, muidu riskite õhtusöögiga turistilõksus
või hamburgerimekas (mis on ka kogemist väärt).
Head restoranid on tihti peidetud mittemidagiütlevate fassaadide ja uste
taha. Koha leidmiseks ja loomulikult ka kohalejõudmiseks tasub varuda
aega, sest ainuüksi Manhattan on sama pikk kui vahemaa Tallinnast
Keilasse.
Kui olete perega, siis suure tõenäosusega
soovib mõni teist Viienda avenüü kandis šopata, teised
aga tegeleda hoopis millegi intelligentsemaga. Sel juhul leppige kokkusaamine
näiteks Time Warner Buildingus Columbus Circle’il. Hommikut
võib koos alustada kohvi ja saiakesega Bouchon Bakerys kolmandal
korrusel. Time Warner Buildingu läbimõeldud ja hoolikalt rajatud
toidumaailma kroonijuveeliks on kuulsa peakoka Thomas Kelleri toiduimpeeriumi
kaks osa.
Bouchon Bakery värsked saiad ja koogid on prantsuse
päritolu kondiitrite looming. Korrus kõrgemal ootab gurmaane Per
Se. Ülikeerukad iga päev muutuvad degustatsioonimenüüd
meelitavad rahvast kokku maailma eri nurkadest. Kui võrrelda seitsme-
või üheksakäigulise fantaasiamenüü hindu Euroopa
parimatega, võib öelda, et tegemist on dollari praeguse kursi
juures igati soodsa hinna ja kvaliteedi suhtega, ja seda isegi Tallinnaga
võrreldes. Ainult et lauda peab kaua ootama. Lihtsamini pääseb
löögile Thomas Kelleri Napa veinipiirkonnas paiknevates
toidukohtades. Per Se vaste Tallinnas nii vaatelt kui sisekujunduselt oleks
Vertigo. Per Sele pakuvad Time Warner Buildingus alternatiivi Café Gray
samanimelise koka Aasia mõjutustega hõrgutistega ja autentse
atmosfääriga minimalistlik Jaapani toidukoht
Masa. &a
mp;n
bsp;
Pika päeva lõpetuseks võib eelnevalt
organiseerida piletid neljanda korruse Dizzy’s Coca-Cola Lincoln Jazzi,
mida opereerib lähedalasuava kultuurimeka Lincoln Centeri
aukartustäratav džässikaardivägi. Koha naljakalt kõlav
nimi viitab trompetivirtuoos Dizzy Gillespiele, kuid hõlmab ka
suursponsorist karastusjoogivalmistaja nime. Panoraamakendest avanev vaade
New Yorgi tuledesärale loob erilise meeleolu muusika nautimiseks. Muusika
kõrvale võite tellida menüüst lõunaosariikide,
eelkõige džässi sünnilooga seotud Louisiana toite.
Aasia gurmeekohad
Hiina toidu
fännidele on kohustuslik Buddakan – viimse detailini kujundatud
teatraalne Aasia miljöö, hämara valguse ja silmatorkavate
valgete hiigelurnidega laual. Buddakan laiutab mitmel korrusel ja valgub laiali
nurgatagustesse soppidesse. Erinevalt Euroopa stiliseeritud Hiina toidu
kohtadest on portsud üllatavalt suured. Meie piirdume ees sumisevas
baarisaalis kokteilide ja suupistetega, et saavutada vastav meeleolu
trendikasse Meatpacking Districtis asuvasse Spice Marketisse minekuks.
Kagu-Aasia tänavatoidust inspireeritud roogi pakkuv koht on juba
mitmendat aastat ülipopulaarne. Kindlalt New Yorgi viie parima Prantsuse
köögiga restorani seas püsiv Jean-Georges jäi kokale Jean
Georges Vongerichtenile kitsaks ja nii sai loodud Spice Market.
Sisekujunduses leiab budistliku templi elemente ja koloniaalstiili.
Kiirematel päevadel teenindatakse ära kuni 1200 toidufänni.
Andunud fännide seas on palju Aasia päritolu inimesi, mis on andnud
Vongerichtenile julgust proovida sama kontseptsiooniga siseneda nii Tokyo kui
Bangkoki restoraniturule. Kogu menüü on üles ehitatud
peolaudkonna sundimatu ühise toidujagamise printsiibil. Kõige
populaarsemad road menüüst on teenindaja kinnitusel Hiina
kevadrullid, friteeritud krabikoogid ja samosad (krõbedas taignas India
pirukad). Meie proovime alustuseks kanasamosasid värske
koriandri-jogurtidipiga, musta pipra koorikus hiidkrevette
päikesekuivatatud ananassi ja tomatikaaviariga, imeõhukesi toore
tuunikala laaste soya-kastmes ja kurgiviilu sisse mähitud homaarirulle
tundmatu rohelise hapuka želeega. Tuunikala üllatab värskusega ja
hiidkrevettide maitsekombinatsioon tundub geniaalne.
Ka
joogikaart suutis üllatada. Suurlinna kõikemaitsnud maitsepaletid
väsivad kiiresti üldistest trendidest, nagu Sauvignon Blanc
või Pinot Grigio. Seepärast leidub kaardil nii Sloveenia kui
Kreeka veini. Valimegi Santorini saarelt pärit valgest Assyrtiko
viinamarjast veini Sigalese-nimeliselt tootjalt. Maitse on tänu
vulkaanilisele pinnasele tugevalt mineraalne, hape tsitruseliselt värske.
Just see, mida vaja mereandide ja kala kõrvale. Pearoogadest
jääme peatuma friteeritud küüslaugu ja spinati lisandiga
homaaril, Napa kapsa ja vesikastanitega serveeritud merilestal. Mõlemad
valikud on head, aga teine kord paneksin veelgi rohkem rõhku
ülihõrkudele eelroogadele. Lõpetuseks ei suuda me ei
öelda desserdile. Proovime järele isetehtud kireviljasorbee, mida
serveeritakse spetsiaalselt Spice Marketi logoga metallsangaga karbikeses.
Lisaks veel Vietnami kohvijäätise ja jõuluselt lõhnava
kaneelikreembrülee Missioni viinamarjadega. Õhtu edenedes
tekkinud ülev meeleolu on ka teisi sööjaid nakatanud ja nii
meenutab restoranis valitsev sumin-sagin täiesti mõnd Aasia
turuplatsi. Kuidagi ei taha öhe lahkuda, tellime veel tassikese rohelist
teed.
Kutsuvad kokteilid
Hudsoni hotelli
baarid on ülevaatust väärt. Philipp Starcki silmatorkavalt
ekstsentril
ine kummituslossi stiilis interjöör mõjub justkui hullus
kuubis. Üle lokaali valguv hämar valgus lubab kuulsustel peituda ja
kuldketistatud ülekaalulistel rikkur-vanameestel jahitavate
siresäärte kintsu katsuda. Aga kokteilid on New Yorgile
tüüpiliselt head ja uudsed. Paljudes kohtades torkasid
kokteilikaardis silma rohelise tee baasil loodud segujoogid. Tee ja vodka
kokteili nimi Tranquility viitab pigem tee kui vodka mõjule. Rohkelt
kasutatakse komponentidena eksootilisi värskeid mahlu ja
likööre, ka purustatud värskeid marju.
Soosingus
tunduvad olevat kirevili, granaatõun ja mustikas. Omaette
väärtust lisavad kokteilidele kvaliteetsed ja huvitavad
serveerimisklaasid. Üllatava leiuna mõjus vana hea
hõõgvein uues kuues ehk väga kvaliteetne Shiraz
ülessoojendatuna koos apelsiniviilu, kaneelikoore ja nelgiga. Ei tea, miks
meie Eestis kogu talve kuumaks aetud peeti joome?
Minu jaoks pole
New Yorgi sümboliks mitte Vabadussammas ega Rockefeller Centeri
uisuväli, vaid hoopis tänavanurkadel mobiilsetelt kärudelt
tõusev eri maade kiirtoidu lõhnade virvarr.
Kohati
mõjub see hingematvalt. Külmal ajal on kärude ümber
hõljuv aur ja suits talvemaagiat täis. Vanad klassikalised hot
dog’i lõhnad ja pretzel’ite soolakas aroom koos
kärssava idamaiselt maitsestatud shwarma liha ja magusate röstitud
kastanite hõnguga moodustavad ninasõõrmeid vapustava
kakofoonia. Kärude arvukuse järgi hinnates on suurlinnas sellise
toidu austajaid piisavalt.
Kohalikud töömesilased istuvad
päevade kaupa põhiliselt sändvitši ja latte –
pressitud mahla dieedil, mille sekka juhtub mõni valmissalat või
kodune eine lähimast gurmeepoest muretsetud kraami põhjal. Kuna
poissmehekorterite köögid on tibatillukesed ja uskumatult
ebapraktilised, ei võeta üldjuhul kodus suuremat kokkamist ette.
Lunch ja brunch
Soho ja Greenwich
Village sarnanevad enim Londoniga ja nendes linnaosades elades on
võimalik evida suht euroopalikku elustiili. Väikesed poekesed,
kreatiivsete disainerite-kunstnike looming ja kodused istumiskohad annavad
nendele kvartalitele oma näo. Tänu sellele saavad Soho ja Village
minu poolt New Yorgi kõige elamisväärsemate piirkondade
tiitli.
Pärast väikest laupäevast tiiru
mõningaste kõrvalepõigetega poodidesse maandume kohta, kus
Sohole tüüpilist nurgabaari atmosfääri vürtsitab
aasialik fiiling. T-sanctuary, nagu nimigi ütleb, on pühamu, kus
kõik saab alguse teest. Teefriigina ei sattunud ma sisenema
juhuslikult.
Kätte pistetakse pikk teede nimistu koos
seletustega nende päritolu kohta ja maitsete lühikirjeldustega. Leian
kohe tee, mis vajab järeleproovimist. Tegemist on haruldase Monkey picked
Tieguanyin Oolongiga, mis intrigeeriva nime järgi peaks olema ahvide poolt
korjatud.
Tee serveeritakse dekantrist, mida küünlaleegi
kohal soojana hoitakse. Serveerimise puhul on tähtis rituaal ja
nõud, millest teed pakutakse. Tee tõmbamise ajaks tuuakse lauda
puidust liivakell. Kui liiv on lõpuni jooksnud, võib alustada tee
nautimist. T-sanctuary teepiaalid on erilise disainiga kahekordsest klaasist.
Nii teed kui serveerimisvahendeid saab kaasa haarata kogu tagaseina katvalt
riiulilt. Kokk üritab surfata fusion-maailmas, kasutades toidu
valmistamisel või maitsestamisel eri teesorte. Rohelise salati kana on
musta teega marineeritud, juustukoogile annab lisa teest pärit
jasmiinilõhn. Iga toidu tegemise juures on kübeke teed uue
maitsenüansi lisanud. Tulemus on täitsa zen. Minu õ
nneks ei ahvatle selline koht valju lounge-muusika saatel MSNivaid noorukite
horde, vaid pigem funktsioneerib teefännide pisikese pühamuna.
BLT – mitte Bacon-Lettuce-Tomato, vaid uhiuus Central Parki
jalutsis Ritz-Carltoni hotellis asuv suurte vaateakendega Bistroo Laurent
Tourondel. Värske Provence’i stiilis interjöör on
taustaks Prantsuse kokandustraditsioonidest välja võrsunud New
Yorgis toimetava koka bistrootoidule, milles leidub ka Ameerika steak
house’ile omaseid elemente. Kontseptsioon on täiuseni viidud. Kaasa
saab osta orgaaniliselt kasvatatud kanade munetud mune, prantsuse vanamemmede
stiilis moosipurke ja muid isetehtud ahvatlusi. Kui on soov saadud toiduelamusi
kodus korrata, võib kotti pista Laurent Tourondeli signeeritud
kokaraamatu. Koht Central Parki värava kõrval ja Viienda
avenüü vahetus läheduses määrab ära
brunch’il käiva klientuuri.
Valisime
brunch’i-menüüst eggs benedictine’i lõhe ja
füüsaliga ja valgehallitusega kitsejuustuga gratineeritud frittata
rosmariini ja kirsstomatitega. Mõlemate klassikute portsud olid mehised
ja maitsed bistroolikult ehedad. Väljusime hotelli lobbi kaudu. Suursuguse
Ritz-Carltoni fuajee olid vallutanud bussiga suurlinna huvireisile saabunud
ülekaalulised ameerika mammid, kes pidasid sealsamas maha pikniku,
järasid otse plastkarpidest hiiglaslikke hamburgereid ja jõid
topsidest Coca-Colat peale. Kontrast kahe toidumaailma vahel oli jahmatav.
MoMA ja Modern = moodne kunst + muuseumi-lunch
West 53. tänaval laiub peagu kvartali suurusel alal hiljuti
ümberehitatud ja laiendatud moodsa kunsti muuseum koos disaini- ja
raamatupoega. Muuseumis sees on energia laadimiseks kohvik teisel ja suurema
nälja korral toidukoht neljandal korrusel. Tõeline pärl on
eraldi sissekäiguga Modern, mis jaotub Bar Roomiks ja Dining Roomiks.
Mõlemas toimetab Alsace’i juurtega kokk Gabriel Kreuther.
Omavahel põimuvad Prantsuse traditsioonid, Ameerika parimad toorained ja
kunstikeskne taust. Külastajateks põhiliselt kohalikud
kunstiinimesed ja MoMA püsikliendid, kuraatorid ja kunstikaubitsejad,
kelle hulka segunevad rafineeritud kunstihuvilised turistid üle maailma.
Dining room on oma valgete laualinade ja disainirõhuliste nõudega
tõeliselt väljapeetud. Selle keskmeks on lisaks Michelini
tärnidega hinnatud toidule akendest avanev kaskedega pikitud
skulptuuriaed.
Bar room saab hoobilt tihedalt täis
lõunastavaid daamideseltskondi. Eesti vanad kohvikuprouad
võrduvad New Yorgis Itaalia päritolu toitu armastavate
vanatädikestega. Meie kõrvallauas sõid nad beebikalmaare ja
risotot ja ajasid meilegi isu peale. Mitmeid kordi lõuna jooksul
vahetuvad lauanaabrid. Enamik söövad päevasupi või salati
ja lähevad oma toimetuste juurde tagasi. Meie turistidena ei raatsi
vähem kui kolme käiguga leppida.
Alustuseks tellime
Alsace’i flammkuchen’i. See on sisuliselt veest ja jahust ilma
pärmita paberõhuke pitsapõhi, mille peal on crème
fraiche, praetud sibularõngad ja peekoniviilud.
Eelroogade
osas langeb valik kammkarpidele röstitud soolamandlitega täiendatud
peedisalsa ja köömnevõiga. Sellele järgneb meie itaalia
tädikeste valiku koopia – pancetta’sse mähitud
beebikalmaarid risoto nero ja safrani hollandaise-kastmega. Lõpetuseks
tuuakse lauale kihiline piimašokolaadikook, kus vaheldumisi
õhukesed šokolaadilehed ja krõbe karamelline
pähklipuru võikreemiga. Silmi kinni pannes võiks toidu
järgi arvata, et viibid Prantsusmaal. Lahtisilmi tunneb kosmopoliitse New
Yorgi h&
amp;
otilde;ngu kohe ära.