SUUR ÕUN: Tõelisele toidunautlejale kuluvad marjaks ära insider-vihjed, mille abil muuta oma reis veelgi meeldejäävamaks. Adam Kazmierski / iStockphoto
Newyorklastele meeldib väljas käia ja end süües hästi tunda. Osalt on see tingitud soovist end korraks nagu orav rattas ringisebimisest ja suurlinna üüra­tult kiirest elutempost lahti rebida.


Teisalt tundub heades restoranides söömine olevat üks edukuse mõõdupuu komponente.


Nädala sees kõrghoonetes ületunde rabades tekib nii mõnelgi vähemalt enda arvates edukal inimesel vajadus nooblitest butiikidest ostetud šikid riided selga tõmmata ja ennast süües eksponeerida. Arvestamata ei tohi jätta ka asjaolu, et New Yorgi elukalliduse tõttu tähendab hinnatud koduaadress Manhattanil noortele tihti tõsist järeleandmist ruutmeetrite osas. Seega pole kodus ruumi muuks kui ööbimiseks ja väljaskäimine on päästerõngaks, et elamisväärset elu nautida.


Tähtis on seltskond, kellega koos väljas süüa. Otsus, kuhu minna, võetakse tihti vastu ühiselt vaagides sõprade ja nende sõprade kaudu saabunud insider-vihjeid, uurides põhjalikult New York Timesist Frank Bruni kirjutatud professionaalset ja usaldusväärset restoranirubriiki ning jälgides Zagati soovitusi. Kuna pakkumine tundub meeletu, uusi kohti kerkib nagu seeni pärast vihma ja on loodud võimalus valida eri rahvusköökide vahel, siis läheb eeltööga tükk aega ja see meenutab spordikommentaatori võistlusteks ettevalmistust. Edasi tuleb ohverdada oma kallist aega, et telefoni või meili teel omandada võti, mis avab tee naudingute maailma, ehk reservatsioon. Sellega võib halvimal juhul minna mitu kuud. Enamjaolt võetakse sööjaid vastu kahes jaos ja lihtsam on saada lauda kuni neljale hilisemasse vahetusse. Siinkohal väike vihje, kui liigute ringi suurema seltskonnaga. Jagage end mitmeks neljaseks grupiks ja edu reservatsiooni kujul on palju kiirem saabuma. Kuid ärge mitte mingil juhul unustage samal päeval oma tulekut üle kinnitada, muidu riskite õhtusöögiga turistilõksus või hamburgerimekas (mis on ka kogemist väärt).


Head restoranid on tihti peidetud mittemidagiütlevate fassaadide ja uste taha. Koha leidmiseks ja loomulikult ka kohalejõudmiseks tasub varuda aega, sest ainuüksi Manhattan on sama pikk kui vahemaa Tallinnast Keilasse.


Kui olete perega, siis suure tõenäosusega soovib mõni teist Viienda avenüü kandis šopata, teised aga tegeleda hoopis millegi intelligentsemaga. Sel juhul leppige kokkusaamine näiteks Time Warner Buildingus Columbus Circle’il. Hommikut võib koos alustada kohvi ja saiakesega Bouchon Bakerys kolmandal korrusel. Time Warner Buildingu läbimõeldud ja hoolikalt rajatud toidumaailma kroonijuveeliks on kuulsa peakoka Thomas Kelleri toiduimpeeriumi kaks osa.


Bouchon Bakery värsked saiad ja koogid on prantsuse päritolu kondiitrite looming. Korrus kõrgemal ootab gurmaane Per Se. Ülikeerukad iga päev muutuvad degustatsioonimenüüd meelitavad rahvast kokku maailma eri nurkadest. Kui võrrelda seitsme- või üheksakäigulise fantaasiamenüü hindu Euroopa parimatega, võib öelda, et tegemist on dollari praeguse kursi juures igati soodsa hinna ja kvaliteedi suhtega, ja seda isegi Tallinnaga võrreldes. Ainult et lauda peab kaua ootama. Lihtsamini pääseb löögile Thomas Kelleri Napa veinipiirkonnas paiknevates toidukohtades. Per Se vaste Tallinnas nii vaatelt kui sisekujunduselt oleks Vertigo. Per Sele pakuvad Time Warner Buildingus alternatiivi Café Gray samanimelise koka Aasia mõjutustega hõrgutistega ja autentse atmosfääriga minimalistlik Jaapani toidukoht Masa.     &a mp;n bsp;


Pika päeva lõpetuseks võib eelnevalt organiseerida piletid neljanda korruse Dizzy’s Coca-Cola Lincoln Jazzi, mida opereerib lähedalasuava kultuurimeka Lincoln Centeri aukartustäratav džässikaardivägi. Koha naljakalt kõlav nimi viitab trompetivirtuoos ­Dizzy Gillespiele, kuid hõlmab ka suursponsorist karastusjoogivalmistaja nime. Panoraamaken­dest avanev vaade New Yorgi tuledesärale loob erilise meeleolu muusika nautimiseks. Muusika kõrvale võite tellida menüüst lõunaosariikide, eelkõige džässi sünnilooga seotud Louisiana toite.


Aasia gurmeekohad


Hiina toidu fännidele on kohustuslik Buddakan – viimse detailini kujundatud teatraalne Aasia miljöö, hämara valguse ja silmatorkavate valgete hiigelurnidega laual. Buddakan laiutab mitmel korrusel ja valgub laiali nurgatagustesse soppidesse. Erinevalt Euroopa stiliseeritud Hiina toidu kohtadest on portsud üllatavalt suured. Meie piirdume ees sumisevas baarisaalis kokteilide ja suupistetega, et saavutada vastav meeleolu trendikasse Meatpacking Districtis asuvasse Spice Marketisse minekuks.


Kagu-Aasia tänavatoidust inspireeritud roogi pakkuv koht on juba mitmendat aastat ülipopulaarne. Kindlalt New Yorgi viie parima Prantsuse köögiga restorani seas püsiv Jean-Georges jäi kokale Jean Georges ­Vongerichtenile kitsaks ja nii sai loodud Spice Market.


Sisekujunduses leiab budistliku templi elemente ja koloniaalstiili. Kiirematel päevadel teenindatakse ära kuni 1200 toidufänni. Andunud fännide seas on palju Aasia päritolu inimesi, mis on andnud Vongerichtenile julgust proovida sama kontseptsiooniga siseneda nii Tokyo kui Bangkoki restoraniturule. Kogu menüü on üles ehitatud peolaudkonna sundimatu ühise toidujagamise printsiibil. Kõige populaarsemad road menüüst on teenindaja kinnitusel Hiina kevadrullid, friteeritud krabikoogid ja samosad (krõbedas taignas India pirukad). Meie proovime alustuseks kanasamosasid värske koriandri-jogurtidipiga, musta pipra koorikus hiidkrevette päikesekuivatatud ananassi ja tomatikaaviariga, imeõhukesi toore tuunikala laaste soya-kastmes ja kurgiviilu sisse mähitud homaarirulle tundmatu rohelise hapuka želeega. Tuunikala üllatab värskusega ja hiidkrevettide maitsekombinatsioon tundub geniaalne.


Ka joogikaart suutis üllatada. Suurlinna kõikemaitsnud maitsepaletid väsivad kiiresti üldistest trendidest, nagu Sauvignon Blanc või Pinot Grigio. Seepärast leidub kaar­dil nii Sloveenia kui Kreeka veini. Valimegi Santorini saarelt pärit valgest Assyrtiko viinamarjast veini Sigalese-nimeliselt tootjalt. Maitse on tänu vulkaanilisele pinnasele tugevalt mineraalne, hape tsitruseliselt värske. Just see, mida vaja mereandide ja kala kõrvale. Pearoogadest jääme peatuma friteeritud küüslaugu ja spinati lisandiga homaaril, Napa kapsa ja vesikastanitega serveeritud merilestal. Mõlemad valikud on head, aga teine kord paneksin veelgi rohkem rõhku ülihõrkudele eelroogadele. Lõpetuseks ei suuda me ei öelda desserdile. Proovime järele isetehtud kireviljasorbee, mida serveeritakse spetsiaalselt Spice Marketi logoga metallsangaga karbikeses. Lisaks veel Vietnami kohvijäätise ja jõuluselt lõhnava kaneeli­kreembrülee Missioni viinamarjadega. Õhtu edenedes tekkinud ülev meeleolu on ka teisi sööjaid nakatanud ja nii meenutab restoranis valitsev sumin-sagin täiesti mõnd ­Aasia turuplatsi. Kuidagi ei taha öhe lahkuda, tellime veel tassikese rohelist teed.


Kutsuvad kokteilid


Hudsoni hotelli baarid on ülevaatust väärt. Philipp Starcki silmatorkavalt ekstsentril ine kummituslossi stiilis interjöör mõjub justkui hullus kuubis. Üle lokaali valguv hämar valgus lubab kuulsustel peituda ja kuldketistatud ülekaalulistel rikkur-vanameestel jahitavate siresäärte kintsu katsuda. Aga kokteilid on New Yorgile tüüpiliselt head ja uudsed. Paljudes kohtades torkasid kokteilikaardis silma rohelise tee baasil loodud segujoogid. Tee ja vodka kokteili nimi Tranquility viitab pigem tee kui vodka mõjule. Rohkelt kasutatakse komponentidena eksootilisi värskeid mahlu ja likööre, ka purustatud värskeid marju.


Soosingus tunduvad olevat kirevili, granaatõun ja mustikas. Omaette väärtust lisavad kokteilidele kvaliteetsed ja huvitavad serveerimisklaasid. Üllatava leiuna mõjus vana hea hõõgvein uues kuues ehk väga kvaliteetne Shiraz ülessoojendatuna koos apelsiniviilu, kaneelikoore ja nelgiga. Ei tea, miks meie Eestis kogu talve kuumaks aetud peeti joome?


Minu jaoks pole New Yorgi sümboliks mitte Vabadussammas ega Rockefeller Centeri uisuväli, vaid hoopis tänavanurkadel mobiilsetelt kärudelt tõusev eri maade kiirtoidu lõhnade virvarr.


Kohati mõjub see hingematvalt. Külmal ajal on kärude ümber hõljuv aur ja suits talvemaagiat täis. Vanad klassikalised hot dog’i lõhnad ja pretzel’ite soolakas aroom koos kärssava idamaiselt maitsestatud shwarma liha ja magusate röstitud kastanite hõnguga moodustavad ninasõõrmeid vapustava kakofoonia. Kärude arvukuse järgi hinnates on suurlinnas sellise toidu austajaid piisavalt.


Kohalikud töömesilased istuvad päevade kaupa põhiliselt sändvitši ja latte – pressitud mahla dieedil, mille sekka juhtub mõni valmissalat või kodune eine lähimast gurmeepoest muretsetud kraami põhjal. Kuna poissmehekorterite köögid on tibatillukesed ja uskumatult ebapraktilised, ei võeta üldjuhul kodus suuremat kokkamist ette.


Lunch ja brunch


Soho ja Greenwich Village sarnanevad enim Londoniga ja nendes linnaosades elades on võimalik evida suht euroopalikku elustiili. Väikesed poekesed, kreatiivsete disainerite-kunstnike looming ja kodused istumiskohad annavad nendele kvartalitele oma näo. Tänu sellele saavad Soho ja Village minu poolt New Yorgi kõige elamisväärsemate piirkondade tiitli.


Pärast väikest laupäevast tiiru mõningaste kõrvalepõigetega poodidesse maandume kohta, kus Sohole tüüpilist nurgabaari atmosfääri vürtsitab aasialik fiiling. T-sanctuary, nagu nimigi ütleb, on pühamu, kus kõik saab alguse teest. Teefriigina ei sattunud ma sisenema juhuslikult.


Kätte pistetakse pikk teede nimistu koos seletustega nende päritolu kohta ja maitsete lühikirjeldustega. Leian kohe tee, mis vajab järeleproovimist. Tegemist on haruldase Monkey picked Tieguanyin Oolongiga, mis intrigeeriva nime järgi peaks olema ahvide poolt korjatud.


Tee serveeritakse dekantrist, mida küünlaleegi kohal soojana hoitakse. Serveerimise puhul on tähtis rituaal ja nõud, millest teed pakutakse. Tee tõmbamise ajaks tuuakse lauda puidust liivakell. Kui liiv on lõpuni jooksnud, võib alustada tee nautimist. T-sanctuary teepiaalid on erilise disainiga kahekordsest klaasist. Nii teed kui serveerimisvahendeid saab kaasa haarata kogu tagaseina katvalt riiulilt. Kokk üritab surfata fusion-maailmas, kasutades toidu valmistamisel või maitsestamisel eri teesorte. Rohelise salati kana on musta teega marineeritud, juustukoogile annab lisa teest pärit jasmiinilõhn. Iga toidu tegemise juures on kübeke teed uue maitsenüansi lisanud. Tulemus on täitsa zen. Minu õ nneks ei ahvatle selline koht valju lounge-muusika saatel MSNivaid noorukite horde, vaid pigem funktsioneerib teefännide pisikese pühamuna.


BLT – mitte Bacon-Lettuce-Tomato, vaid uhiuus Central Parki jalutsis Ritz-Carltoni hotellis asuv suurte vaateakendega Bistroo ­Laurent ­Tourondel. Värske Provence’i stiilis interjöör on taustaks Prantsuse kokandustraditsioonidest välja võrsunud New Yorgis toimetava koka bistrootoidule, milles leidub ka Ameerika steak house’ile omaseid elemente. Kontseptsioon on täiuseni viidud. Kaasa saab osta orgaaniliselt kasvatatud kanade munetud mune, prantsuse vanamemmede stiilis moosipurke ja muid isetehtud ahvatlusi. Kui on soov saadud toiduelamusi kodus korrata, võib kotti pista ­Laurent Tourondeli signeeritud kokaraamatu. Koht Central Parki värava kõrval ja Viienda avenüü vahetus läheduses määrab ära brunch’il käiva klientuuri.


Valisime brunch’i-menüüst eggs benedictine’i lõhe ja füüsaliga ja valgehallitusega kitsejuustuga gratineeritud frittata rosmariini ja kirsstomatitega. Mõlemate klassikute portsud olid mehised ja maitsed bistroolikult ehedad. Väljusime hotelli lobbi kaudu. Suursuguse Ritz-Carltoni fuajee olid vallutanud bussiga suurlinna huvireisile saabunud ülekaalulised ameerika mammid, kes pidasid sealsamas maha pikniku, järasid otse plastkarpidest hiiglaslikke hamburgereid ja jõid topsidest Coca-Colat peale. Kontrast kahe toidumaailma vahel oli jahmatav.


MoMA ja Modern = moodne kunst + muuseumi-lunch


West 53. tänaval laiub peagu kvartali suurusel alal hiljuti ümberehitatud ja laiendatud moodsa kunsti muuseum koos disaini- ja raamatupoega. Muuseumis sees on energia laadimiseks kohvik teisel ja suurema nälja korral toidukoht neljandal korrusel. Tõeline pärl on eraldi sissekäiguga Modern, mis jaotub Bar Roomiks ja Dining Roomiks. Mõlemas toimetab Alsace’i juurtega kokk ­Gabriel Kreuther. Omavahel põimuvad Prantsuse traditsioonid, Ameerika parimad toorained ja kunstikeskne taust. Külastajateks põhiliselt kohalikud kunstiinimesed ja MoMA püsikliendid, kuraatorid ja kunstikaubitsejad, kelle hulka segunevad rafineeritud kunstihuvilised turistid üle maailma. Dining room on oma valgete laualinade ja disainirõhuliste nõudega tõeliselt väljapeetud. Selle keskmeks on lisaks Michelini tärnidega hinnatud toidule akendest avanev kaskedega pikitud skulptuuriaed.


Bar room saab hoobilt tihedalt täis lõunastavaid daamideseltskondi. Eesti vanad kohvikuprouad võrduvad New Yorgis Itaalia päritolu toitu armastavate vanatädikestega. Meie kõrvallauas sõid nad beebikalmaare ja risotot ja ajasid meilegi isu peale. Mitmeid kordi lõuna jooksul vahetuvad lauanaabrid. Enamik söövad päevasupi või salati ja lähevad oma toimetuste juurde tagasi. Meie turistidena ei raatsi vähem kui kolme käiguga leppida.


Alustuseks tellime Alsace’i flammkuchen’i. See on sisuliselt veest ja jahust ilma pärmita paberõhuke pitsapõhi, mille peal on crème fraiche, praetud sibularõngad ja peekoniviilud.


Eelroogade osas langeb valik kammkarpidele röstitud soolamandlitega täiendatud peedisalsa ja köömnevõiga. Sellele järgneb meie itaalia tädikeste valiku koopia – pancetta’sse mähitud beebikalmaarid risoto nero ja safrani hollandaise-kastmega. Lõpetuseks tuuakse lauale kihiline piimašokolaadikook, kus vaheldumisi õhukesed šokolaadilehed ja krõbe karamelline pähklipuru võikreemiga. Silmi kinni pannes võiks toidu järgi arvata, et viibid Prantsusmaal. Lahtisilmi tunneb kosmopoliitse New Yorgi h& amp; otilde;ngu kohe ära.