Stenhusi sisehoov: Kodumaine ahven võlub lihtsusega, pakkudes samas täiuslikku maitseelamust. EDWARD PROKS JUN

Vanalinna nooblis Schlössle hotellis asuva restorani Stenhus keskaegsed võlvlaega keldrisaalid sooja suveõhtut veetma ei ahvatle. Selle asemel tasub linna kuulsaimat kööki nautida mõnuga ja kiirustamata õdusas sisehoovis. Aastatega ühtlast kõrget taset pakkudes on siin suudetud endale luua muljet avaldav staatus nii Eesti gurmaanide kui välis­külaliste silmis. Stenhusi minnes peab aga arvestama kõrgete hindadega ja siit ka põhjus, miks veedame privaatse söömaaja, mil kogu õhtu jooksul ei täitu ükski laud. Tegu on kindlasti pealinna ühe kalleima söögikohaga, kuid pakutav täidab ka kõige nõudlikuma külastaja ootused. Täiuslikkus on siinse peakoka Tõnis Siiguri eesmärgiks ja see nõuab oma hinda. Auahne ja stiilne menüü mõjub juba iseenesest lugemisvarana ning hinnad vastavad asukohale, taotlusele ja kvaliteedile.

Pühendunud ja hoolitsev teenindus ei jätnud külastajat hetkekski tähelepanuta. Algatuseks toodi lauale kandik värskelt küpsetatud kuklivalikuga. Oskamata midagi menüüst eelistada, otsustasime proovida kelneri soovitatud neljakäigulist üllatusmenüüd (1650 krooni). Eelroaks saabus praetud tursamaksaga kreemjas püreesupp, mille õrn kooslus hellitas kurgulage. Siis oli järg teise eelroa käes, milleks olid röstitud kammkarbid lillkapsavahus. Pisut vintsked ja just nagu üleküpsenud kammkarbid üllatada ei suutnud, kuid sametine lillkapsakreem kustutas selle pisimiinuse mälust. Kupliga kaetud taldrikutel saabus pearoog, milleks oli porgandivahu ja riivitud trühvlite all peidus Pärnu ahven. Kaaslasteks hautatud fenkol, seentega täidetud ravikoolid, riivitud parmesan ja kooritud kirsstomat. Väljanägemine ei olnud roal nii vapustav kui sellest saadud maitseelamus. Veini ja toidu sobivust kombineeriv kelner hätta ei jäänud ja mõnele vastuseta jäänud küsimusele viinamarjasordi, piirkonna ja aastakäigu kohta ­leidis ta vastuse restorani käsiraamatust ning tuli saadud teadmistega kohe tagasi. Roogade juurde soovitatud klassikaline Prantsuse vein Pouilly-Fume 2004 võimendas mereandide üllatusmenüüd imehästi, kuid pudeli eest tuli välja käia ka väärikas hind (1100 krooni).

Veinihindadega kursis olija teab, et restoranis veini tellides tuleb hind jagada 2,5ga, et saada hind, millega sedasama veini on võimalik maaletoojalt hankida. Eksklusiivseks teeb siinsed veinid aga asjaolu, et neid poest osta ei ole võimalik. Tõsi küll, neid võib saada linna parima hinna ja valikurohkusega vinoteegist In Studio Vinum, kus on vaid 1,5kordne juurdehindlus.   

Lihtsad ja veatud road valmivad Stenhusi klassikalise joonega köögis enamjaolt ikka kohalikust toorainest. Põnev dessert maasika- ja tomatipüree ning basiilikujäätisega nägi välja nagu kunstiteos ja maitses jumalikult. Et täiskõhutundest tekkivat rammestust peletada, tellisime veel espressolaksud ja tõdesime, et jäimegi pikkadeks tundideks ainsateks klientideks, ning ega me lahkudeski uusi tulijaid silmanud.

Aga eks hinnad ilmselt määravadki, et Stenhusi külastust lubatakse endale vaid väga erilise sündmuse puhul. Kolmapäeviti, kui toimub taskukohasemate hindadega terrassigrill, olla siin ikka rohkem rahvast, aga alati ei rihi ju kolmapäeva.