Tahaks olla Austraalia
Eksootilistele köökidele tuleb Tallinnas aina lisa. Paari kuu eest avati siin Austraalia identiteediga pubi. Nimi on küll vana, aga ruumid nüüd suuremad, interjöör ja menüü uued. Kunagi töötas neis ruumides legendaarne popstiilis sisekujundusega Tallinna ainus ametlik lastekohvik Vigri. Ehk moodustab hommage’i Vigrile infantiilmenüü, kust leida toidud “POP”, “Pailapsiin” ja “Mazöönzuää”.
Söögikoha sisekujunduski on sarnaselt toidule ülimalt eklektiline. Iga sein on ruumides isesugune. Kokku umbes kakssada inimest mahutav söögikoht on piisavalt hästi liigendatud, et seal mõnusasti omaette istuda. End küll koduleheküljel restoraniks tituleeriva asutuse seintel ei puudu televiisorid. Kas tegemist on fantaasiavaeste inimeste stamm-kujundusvõttega või pigem rullnokliku mõttelennuga klientide peibutisega, mõtisklen.
Suurema seltskonnaga sööma minnes on eelroaks asjalik võtta V.I.P. amps 1 või V.I.P. amps 2 (vastavalt 52 ja 49 krooni) ehk külmad mereannid (krevetid, suitsulõhe, forellimari) ja külm liha-juustuvalik (suitsusink, feta, rostbiif jne) röstsaiaga.
Kuigi võrdlemisi prosta segu ja väljanägemine, on Austraalia suvine singisalat (47) mõnusalt mahlakas ja kerge suutäis. Seller, õun, kurk, tomat krõmpsuvad hästi ja majoneesikaste pole üleliia vänge. Aga kust astub salatisse sisse Austraalia? On see koaala-sink? Ja ahvatleva nimega “marineeritud metsaseened” (49) pole värske kraam, vaid selverites leiduvatest purkidest välja valatud.
Nagu pubidele iseloomulik, paistavad praed silma suuruse ja robustsusega. Näiteks maksa-paprikavarras (67 krooni) on iseäranis külluslik, ületades peaaegu söömisvõime. Neli viiest varrastatud maksakamakast maitseb ka väga hästi, üks pole suurem asi. Lisandid – peale maitsetu valge kastme – on isuäratavad.
Austraalia köögi eripära, känguruliha varda (89) pakkumine on väga tervitatav. Siiski paistab see üks vintskemat sorti liha olevat. Känguruliha on tõsiselt läbikasvanud ning maitseb keelel kui tükike maksa. Mõningase mälumise järel kangastub vaimusilma ette hüplev känguru ja ma mõistan täielikult, miks taimetoitlased liha ei talu.
Austraaliapärane grillitud lõhesteik (48) on tarbetult tuimaks kõrvetatud ja mingit maitseelamust ei paku. Suitsukarbonaadi (66) sealihakäntsakas šampinjoni-sibula-juustu katte all oli rustikaalselt rammus, täpselt see, mida ootasin. Kui, siis pisut liiga soolane.
Lisandina tellitud juustukartulid ei kõlvanud kuskile – pudrused, seisumaitsega, ülessoojendatud.
Kuum mereanniraguu tomati ja küüslauguga (64) kuulub menüüs kergete kuumade keretäite alla ja see klappis täiesti: doos oli kergemaks eineks paras. Kohal olid ka lubatud rannakarbid, kala ja krevetid, eriti oli rõhku pandud just karpidele. Kahjuks oli aga raguu maitsestamiseks kasutatud niivõrd külluslikult tomatipüreed, et hõrgud mereannid kippusid maitsebuketis kaduma. Teistest rohkem sai nautida kalatükke, sest need olid lihtsalt kõige suuremad ja ei jäänud domineerivale tomatile nii suurelt alla. Vokitud juurviljad (25) üllatasid – aga negatiivses mõttes.
Muide – lõuna ajal pole mõtet à la carte menüüst midagi tellida, sest kohale jõuab see lubatud 20 minuti asemel umbes tunni pärast.
Külm virsikusupp (44) meelitab algul efektse välimusega: kõrge jalaga ümar klaas tekitab aimduse hõrgust maitseelamusest. Maitse on ka päris põnev ja värske segu puuviljadest ja marjadest, rõhuga virsikul. Ilmselt püreesupina plaanitud roa komponentide päritolu andsid ära paar sisse hulpima jäänud virsikutükki: need tundusid pärinevat konservist, nii nagu eelroaks toodud seenedki. Samuti olid nii kontrastset värvi kui maitset lisanud vaarikad serveerimise ajaks veel külmunud. Naturaalsemaid hõrgutisi, palun!
Magusa, et mitte öelda suisa lääge sõpradel teeb silma heldimusest märjaks šokolaadikook Rocky Road (43), kust lisaks šokolaadile leian värvilisi vahukomme, pähkleid ja kirsitükke.
Kui pubiroad on mõõduka hinnaga, siis joogid samas hinnas kui Raekoja platsi restoranides, see tähendab liiga kallid. Kokteilid maksavad 50–55 krooni, õlled 30–35. Veinidega on nii, et KWV Chenin Blanc, mille hulgihind on 50 krooni koos käibega, maksab Narva maanteel Lost Continendis 235 krooni! Hea vein küll, aga mingi seos hulgihinna ja väljamüügihinna vahel peaks siiski olema. Tõsi, kallima sisseostuhinnaga Pasqua Soave Classico maksab 195 krooni. Niisiis on Lost Continentis palju soodsam süüa kui juua.
Pubi The Lost Continent
Tallinn, Narva mnt 19
Avatud E, P
11–23, T, K 11–00, N, R, L 11–2
Hinne: 5
