Otepää vald, Valgamaa
Avatud
kokkuleppel
Hinne:
9
Jutud Otepää
külje alla peitunud talurestoranist liikusid Armandi kõrvu
salapäraseid radu pidi – suust suhu, siit-sealt – kuid
kõigil neil oli üks ühine joon: kõnelejatel jagus
vaid kiidusõnu.
Juhuse tahtel vilksatas looke
talurestoranist ka ajakirjanduses just paar päeva enne seda, kui Koka-pere
Lõuna-Eesti poole teele asus.
Ega Tammuri talu nii lihtne
leida olegi, eriti kaugemalt tulnul. Otepäält edasi sõites
tuleb täpselt teada, kuhu keerata, või hoolega kaarti uurida, sest
ühtki teeviita silma ei hakanud. Pole tarviski, sest niisama
möödasõitjaid ei oodata: talurestoranis saab einestada ainult
ettetellimisel. Tammuri talu köök on peremees Erki Saare
ühemehe-show – peakokk, administraator, kelner ja omanik kõik
ühes isikus.
Peaaegu saja-aastase põlistalukoha efektne
tumepunast värvi taluhoone ja okslikel jalgadel lastemajake
köidavad õuele jõudes kõigi tulijate
pilgud, madal iidne palktare restoraniruumidega asub elumaja vastas
üle hoovi. Kodune tagasihoidlikkus on Tammuri talurestorani läbiv
joon, kuid see ei tähenda, nagu poleks karuste palkseintega kambrites
hubane. On küll, lausa sedavõrd, et ei raatsi mitu tundi hiljemgi
tagasi õue astuda.
Talutareinterjööri
vürtsitavad mõned Itaalia motiividega fotod seintel ja vaikne sving
taustal, mis mõjuvad kui märk sellest, et peremees liialt
tõsiselt rahvuslikku vagu ei aja. Roogade valik (mis muide on otsast
lõpuni üllatus) kinnitab sedasama – näib, et Tammuri
restoranis pakutakse seda, mis tegijale endalegi maitseb, olgu ideed pärit
mis tahes maailma nurgast.
Muide, ka külaliste võlumise
kunsti valdab Tammuri peremees suurepäraselt. Õhtusöögi
hind on pealinnast saabunu jaoks vägagi mõõdukas –
neli käiku koos kahe veiniga 600 krooni ringis.
Päevinäinud kruupingil seisev joogiveekann on üllatustest
esimene: selles on ohtralt kurgiviile, basiiliku- ja mündivarsi, ning
selliste lisanditega kaevuvesi on tõeliselt
karge maiuspala.
Loomulikult ei vähenda see
võrratu Rheingau Charta Rieslingi võlu, mida eelroa –
kalapatee kõrvale naudime. Patee ise on õrnroosa ja mahlakas ning
särtsaka garneeringuga – mädarõikakastmest
ja kalamarjast rucola ning rediseni. Ühtekokku üsna kirev
seltskond, mis mõjub siiski väga värskendavalt.
Teine käik, ürtidest õrnroheline väikese
vahumütsikesega lillkapsa-püreesupp, on kerge ja koorene ning
silitab koos sealsamas talus küpsetatud saia ja imehea
maitsevõiga suulage moel, mida kaugeltki iga leem ei mõista.
Peale puistatud näputäis murulauku muudab mulje eriti kevadiseks.
Maitseroheline on selgelt Tammuri chef’i tugev külg
ning seda dirigeerib ta osavalt ka pearoa juures: lambakints, mis üle
kolme tunni ahjus veetnud, maitseb õrnalt, ürdiselt ja pehmelt.
Sügavpunases veinikastmes aimub kübeke tumedat
šokolaadi, garneering on aga otsekui Cipollino raamatu kirju edurivi:
kergelt vokitud köögiviljad, peotäis krapsakaid porgandeid ja
ahjupaistest kergelt õhetav kõhukas sinjoor tomat keskel. Ning
kui kopsaka lambakintsu juures kipub kaste otsa lõppema, kallab peremees
seda lahkesti lisaks.
Magustoiduks on crème
brûlée ning see annab mõista, et Tammuri peremees
väljakutseid ei karda. Armand p
aneb käe südamele ja tunnistab, et see brülee oli üle mitme
aasta parim, mida ta on nautinud. Õrna aprillikuist jääd
meenutava karamellikoore all peidab end täiuslik kreemjas sisu ning selle
põhjas kergelt napsitanud marjad.
Magustoit teeb
lõplikult selgeks, mis on taluköögi tugevaim külg: siin
on kõik road tehtud spetsiaalselt tulijate jaoks ja
südamega. Ja eks sõit Tammuri talusse olegi pigem
külaskäik lahke peremehe valdustesse kui tavaline
restoraniõhtu.