Otepää vald, Valgamaa

Avatud kokkuleppel

Hinne:

9

Jutud Otepää külje alla peitunud talurestoranist liikusid Armandi kõrvu salapäraseid radu pidi – suust suhu, siit-sealt – kuid kõigil neil oli üks ühine joon: kõnelejatel jagus vaid kiidusõnu.


Juhuse tahtel vilksatas looke talurestoranist ka ajakirjanduses just paar päeva enne seda, kui Koka-pere Lõuna-Eesti poole teele asus.


Ega Tammuri talu nii lihtne leida olegi, eriti kaugemalt tulnul. Otepäält edasi sõites tuleb täpselt teada, kuhu keerata, või hoolega kaarti uurida, sest ühtki teeviita silma ei hakanud. Pole tarviski, sest niisama möödasõitjaid ei oodata: talurestoranis saab einestada ainult ettetellimisel. Tammuri talu köök on peremees Erki Saare ühemehe-show – peakokk, administraator, kelner ja omanik kõik ühes isikus.


Peaaegu saja-aastase põlistalukoha efektne tumepunast värvi taluhoone ja okslikel jalgadel lastemajake köidavad õuele jõudes kõigi tulijate pilgud, madal iidne palktare restoraniruumidega asub elumaja vastas üle hoovi. Kodune tagasihoidlikkus on Tammuri talurestorani läbiv joon, kuid see ei tähenda, nagu poleks karuste palkseintega kambrites hubane. On küll, lausa sedavõrd, et ei raatsi mitu tundi hiljemgi tagasi õue astuda.


Talutareinterjööri vürtsitavad mõned Itaalia motiividega fotod seintel ja vaikne sving taustal, mis mõjuvad kui märk sellest, et peremees liialt tõsiselt rahvuslikku vagu ei aja. Roogade valik (mis muide on otsast lõpuni üllatus) kinnitab sedasama – näib, et Tammuri restoranis pakutakse seda, mis tegijale endalegi maitseb, olgu ideed pärit mis tahes maailma nurgast.


Muide, ka külaliste võlumise kunsti valdab Tammuri peremees suurepäraselt. Õhtusöögi hind on pealinnast saabunu jaoks vägagi mõõdukas – neli käiku koos kahe veiniga 600 krooni ringis.


Päevinäinud kruupingil seisev joogiveekann on üllatustest esimene: selles on ohtralt kurgiviile, basiiliku- ja mündivarsi, ning selliste lisanditega kaevuvesi on tõeliselt karge maiuspala.


Loomulikult ei vähenda see võrratu Rheingau Charta Rieslingi võlu, mida eelroa – kalapatee kõrvale naudime. Patee ise on õrnroosa ja mahlakas ning särtsaka garneeringuga – mädarõikakastmest ja kalamarjast rucola ning rediseni. Ühtekokku üsna kirev seltskond, mis mõjub siiski väga värskendavalt.


Teine käik, ürtidest õrnroheline väikese vahumütsikesega lillkapsa-püreesupp, on kerge ja koorene ning silitab koos sealsamas talus küpsetatud saia ja imehea maitsevõiga suulage moel, mida kaugeltki iga leem ei mõista. Peale puistatud näputäis murulauku muudab mulje eriti kevadiseks.


Maitseroheline on selgelt Tammuri chef’i tugev külg ning seda dirigeerib ta osavalt ka pearoa juures: lambakints, mis üle kolme tunni ahjus veetnud, maitseb õrnalt, ürdiselt ja pehmelt.


Sügavpunases veinikastmes aimub kübeke tumedat šokolaadi, garneering on aga otsekui Cipollino raamatu kirju edurivi: kergelt vokitud köögiviljad, peotäis krapsakaid porgandeid ja ahjupaistest kergelt õhetav kõhukas sinjoor tomat keskel. Ning kui kopsaka lambakintsu juures kipub kaste otsa lõppema, kallab peremees seda lahkesti lisaks.


Magustoiduks on crème brûlée ning see annab mõista, et Tammuri peremees väljakutseid ei karda. Armand p aneb käe südamele ja tunnistab, et see brülee oli üle mitme aasta parim, mida ta on nautinud. Õrna aprillikuist jääd meenutava karamellikoore all peidab end täiuslik kreemjas sisu ning selle põhjas kergelt napsitanud marjad.


Magustoit teeb lõplikult selgeks, mis on taluköögi tugevaim külg: siin on kõik road tehtud spetsiaalselt tulijate jaoks ja südamega. Ja eks sõit Tammuri talusse olegi pigem külaskäik lahke peremehe valdustesse kui tavaline restoraniõhtu.