Teekond ühest vanast operatsioonilauast kolme kliinikuni

Mõnele eduloole eelneb tõeline sündmuste jada. Tagasi vaadates tundub iga juhtumus selles loos märgilise tähendusega. Nii ka lõunaeestlaste seas armastatud Sodalise loomakliinikuga. Tänavu 15. sünnipäeva tähistava kliiniku juht Jaan Konks usub, et edu on tulnud ennekõike raske töö ja pühendumusega.

“Kõik sai tegelikult alguse sellest, et ma ei suutnud elada korteris. Mul oli vaja muru ja mulda,” meenutab loomakliiniku juht Jaan, kuidas otsusel vahetada oma väike korter Põlvamaa looduse vastu on tegelikult kliiniku sünniloos tähelepanuväärne osa. Just otsus tallu kolida tõi tema ellu koera ja just koer tõi tema ellu Pireti – väikeloomaarsti, kellega hiljem kliinikule elu sisse puhuti. “Ühel talveõhtul koju tulles leidsin eest alati rõõmsa, kuid lonkava koera. Ta oli kuidagi oma käpa nii katki teinud, et loomaarsti sekkumine oli hädavajalik,” mõtleb Jaan tagasi tutvusele loomaarst Piretiga, kes toona oli äsja lõpetanud õpingud maaülikoolis ja asunud Põlva väikeloomakliinikusse tööle. Jaani võlus kohe Pireti suhtumine loomadesse. Kuna juba mõnda aega oli mehe mõtteis keerelnud soov midagi ise luua, süttis pärast saatuslikku kohtumist Jaani peas lambike. “Sain aru, et väikeloomakliinik on see, mis tuleb ära teha.” Rääkinud ettepanekust ka Piretile, tehti ettevalmistustega 2005. aasta lõpus algust.

Ühe vana teise uus

Jaan ei tee saladust, et algusaeg oli kõike muud kui lihtne ja üks suurim kurja juur sealjuures raha. “Seda meil ei olnud,” räägib Jaan ja toob näite, et kui tasemel kliiniku loomiseks olnuks vaja umbes 600 000 krooni, siis neil oli sel hetkel krõbisevat käepärast 60 000 kanti. Selle eest tuli soetada tehnika ning sisustada ja muidugi ennekõike remontida ruumid. Suureks abiks sealjuures said Jaani kuldsed käed – osava ehitusmehena võttis ta remonditööd enda kanda, nii et ruumid said esinduslikud. Töövahenditega oli aga märksa nukram lugu. “Kõik olid teise või kolmanda ringi omad ja mõeldud tegelikult äraviskamiseks,” mõtleb ta tagasi tavakliinikutest saadud vahenditele. Jällegi tulid appi Jaani enda kuldsed käed, millega puhuti päevi näinud vahenditele uus elu sisse. “Nii saime operatsioonilaua, lambi, tsentrifuugi, autoklaavi.” Esimene kliinik saigi uksed avada. Aasta oli siis 2006 ja asukohaks Võru.

HUVITAV TEADA!

Kliiniku nimi SODALIS tuleb ladinakeelsest sõnast ja tähendab kaaslast. “Lemmikloom meie kodudes, meie elus, on tihtipeale kõige lojaalsem kaaslane ja just see inspireeris meid nime valikul,” avaladab meeskond.

Hea sõna läks levima

Läks omajagu aega, enne kui tehtud töö hakkas vilja kandma. “Poolteist aastat istusime nagu kännu taga kinni,” vaatab Jaan tagasi ajale, kus käive küll kasvas iga kuuga, kuid ei olnud sugugi see, mida esialgu optimistlikult loodeti. “Kliendid lihtsalt ei leidnud meid.” Siis käis aga justkui klõps ja silmapilgust muutus kõik. Reklaam nii Pireti ülimalt hooliva suhtumise kui ka hea teenuse kvaliteedi kohta läks levima ning kliinikusse leidis tee üha rohkem kliente.

Aina suurenev klientuur ei jätnud kliinikupidajaid aga loorberitele puhkama. Kuna teenuse kvaliteet sõltub suuresti töövahenditest, tuli teenitud raha uute töövahendite peale kulutada, et üha parema teeninduse poole püüelda. Kusjuures sedasama põhimõtet järgitakse tänini. Kõik teadmised ja kogemused investeeritakse alati kliiniku arendamisse ning muutusi viiakse ellu igal aastal. Suurem muutus viib tagasi aastasse 2011, kui avati teine kliinik Räpina vallas. Eesmärk ikka üks: olla abivajajatele võimalikult lähedal. Siiski alustati sealgi samal moel nagu Võrus. “Kõikvõimalik sisustus ja tehnika oli taaskasutus,” meenutab Jaan juba tuttavaks saanud mustrit. Ometi osutus seegi ettevõtmine edukaks ning esialgu rendipindadel alustanud kliinik sai projektide ja toetuste toel 2015. aastaks päris oma hoone. Nagu öeldakse, siis kolm on kohtu seadus: 2019. aastast leiab Sodalise kliiniku ka Tartust Forseliuse keskusest. Üleüldse on aastatega kasvatud üheks Lõuna-Eesti arvestatavaimaks väikeloomakliinikuks ning arstidel on kasutada tipptasemel diagnostikavahendid, digitaalne röntgen, hambaröntgen, ultraheliaparaat ja esinduslik labor.

Lemmikloom on number üks

Sodalise kliinikutes on iga lemmikloom tõsiselt oodatud ja hoitud ning see paistab välja ka personali hoiakust. Küsimusele, kuidas sealsed töötajad ikkagi nii kergesti looma usalduse võidavad, on loomaarst Piretil väga lihtne vastus. Eesmärk on panna lemmik end turvaliselt tundma. “Kõige parem on hakata looma kliinikuga tutvustama juba päris kutsikaeast peale,” soovitab ta käia visiidil ka siis, kui loomal tegelikult muret ei ole – kaalumas või niisama vestlemas. Siis ei seosta koer igat arstivisiiti ainult ebameeldivaga. “Kui igal visiidil torgitakse nõelaga või kraaditakse, siis ka mina hakkaksin seda kohta kartma,” on tal varnast võtta vahva võrdlus. “Vahel võib ju niisama käia ja ainult kõrva tagant sügada saada.”

Just selline soe suhtumine Sodalise personali iseloomustabki. Küsimusele, kust oma imeinimesed leitakse, vastavad ettevõtte juhid, et neil on hästi läinud ja head inimesed on nad kuidagi ise üles leidnud. Kõige siirama ja suurema tänu võlgnevadki nad just oma töötajatele – nii endistele kui ka praegustele –, kelle toeta ei oleks edulugu kindlasti samasugune. “Loomakliinikuna on oluline leida endale inimesed, kellele läheb loomade käekäik sama palju korda kui inimeste,” kirjeldavad nad, et kui sellised pärlid juba leida, tuleb neist ka kümne küünega kinni hoida. “Me panustame väga palju ühistegevustele,” räägivad juhid, et lisaks iga-aastasele kliiniku sünnipäeva tähistamisele on ette tulnud nii pimeõhtusööke, veiniõhtusööke, viburajal kätt proovimist kui ka grillpidusid. “On oluline, et saaksime töövälisel ajal mitte tööst rääkida ja tundma õppida inimesi, kellega koos töötame.”