Eestis on teejoomise kultuur üsna vana ning sugugi mitte hilisem kui inglaste oma. Ilmselt koos köögivilja- ja puuviljaaedade tekkimisega keskajal levis kiiresti ka mitmete maitserikaste taimede kasvatamine koduaias (lisaks metsast korjatuile) ning koduste maitseteede valmistamise tava on püsinud väärt harjumusena siiani alles.

Et linnastunud eestlased eelistavad naudiskleda just puuvilja- ja marjateedega, näitavad ka tee tänased müüginumbrid. Selles osas erineme me traditsioonilistest teemaadest üsna kõvasti. Tetley Lääne-Euroopa regiooni kommertsjuhi Alec Hiltoni sõnul keedavad inglased teeks aastas ära keskmiselt 100 000 tonni kuivatatud musta või rohelist teed, Eestis on see kogus 389 tonni ümber. Turu suurused on küll erinevad, samas kasvavat Eesti teeturg aastas koguni 25%. Tõepoolest ei joo eestlane iga päev tassi teed, millest peab jällegi lugu pea iga inglane. Kellaviietee traditsioon on püsinud loomuliku aja maha võtmisena kuninganna Mary ajast alates ning inglastel on õnnestunud säilitada selle joogi nautimise meditatiivseid käitumisjooni tänaseni.

Liiga karm konkurents

Spetsiifilist teekaubandust on iseloomustanud Euroopa turgudele tulemise aegadest alates 17. sajandil salapära ja karm konkurents. Tee transportimine idast läände oli siis seotud paljude riskidega, kuid ehk just seepärast muutus tee kiiresti tuntuks kui aristokraatlik ja peen jook. Teejoomise algusajaks Inglismaal peetakse 1662. aastat, mil Charles II abiellus Portugalist pärit Catherine de Braganzaga. Samal ajal veeti mööda kõrbeteid teed Hiinast ka Venemaale.

Teekaubanduse iseloom on selle ajaga võrreldes aga kõvasti muutunud, keskendudes viimase poole sajandi jooksul peamiselt hinna ja kvaliteedi suhtele. Samal ajal kui tee kokkuostjad püüavad oksjonitel teha kasulikke tehinguid, jahtides hea kvaliteedi juures võimalikult madalat hinda, on kvaliteet-tee kasvatajad ja tootjad ennekõike huvitatud hoopis õiglasest turuhinnast. Julma hinnavõitluse põhisüüks peetakse erinevate teede segamist omavahel, et teepaki hind oleks kaupluse riiulil konkurentsivõimeline (sageli tähendab see ühtlasi odavust). Eelistatud on seega võimalikult madala hinnaga teed, millest valmistatakse põhiline teesegu ning kuhu lisatakse tippkvaliteediga teed vaid "maitseks". Et samal ajal väikeste kogustega töötavate kvaliteet-teekasvatajate saadud tasu tehtu eest ei vasta enam tegelikele tootmiskuludele, laostuvad nad riburada tekkinud turumajandusliku surutise all.

Iseenesest muutus teejoomine igapäevaseks tavaks maailmas alles 19. sajandil, mil tänu brittidele rajati Indiasse suuri teeistandusi. Nende rajamine kannab koguni tööstusrevolutsiooni nime. Mõne nädala eest käis Tallinnas Sri Lankalt pärit Merill J. Fernando - mees, kelle elutöö on olnud Dilmah' tee loomine -, kes rääkis teekaubanduse valukohtadest oma kodusaare näitel. Sri Lanka (saar kandis kuni 1972 nime Tseilon) tee on maailmas üks hinnatumaid ja tuntumaid. Sellest hoolimata pole paljudel teekasvatajatel siin olnud vaesumise eest pääsu.

Merill J. Fernando rääkis oma sõnavõtus: "Maailm oleks täna palju õnnelikum koht, kui igaühel oleks tuleviku suhtes lootust. See tähendab eelkõige tööd ja väärilist tasu selle eest."

Ta nimetab eespool kirjeldatud teekaubanduse olukorda, kus tee odavus ja müügist saadud kasu on tähtsam kui kvaliteet, koguni "kolonialistliku ekspluateerimise jäänukiks& quot; ning on kogu oma töise elu pühendanud nn kvaliteetse tee kasvatajate ja tootjate kommuuni tugevdamisele, mille abil maailma teeturgudel jaotatav raha ka väiksemate teeaedade omanikeni jõuaks.

Vaatamata oma rahva kasinale toimetulekule kodusaarel ja seda eriti pärast 2004. aasta tsunamit, ei vaata teemees Merill J. Fernando mööda ka meie vaevadest. Nimelt sõitis ta Tallinnasse koos oma poja Dilhan Fernandoga vaid selleks, et isiklikult anda üle osa oma perefirma tuludest, mille eest kolmele Eesti kuulmisvaegusega lapsele paigaldatakse kuulmisimplantaadid.

Suurtootja maitsekujundajana

Samal ajal liigutavad suured teetootjad lõviosa teemaailma rahadest. Ainuüksi Tetley ostab aastas teed 85 miljoni USA dollari eest. Maailma ühes suurimas teetehases valmistatakse minutis kokku 2600 teekotti ning see tee jõuab 50sse riiki üle maailma. Tee segamine on iseenesest väga peen töö, sest ühe ja sama nime all müüdav teesegu peab maitsema alati ühtmoodi. Nii muutub teesegus olevate teede suhe pidevalt, sest tee kvaliteet sõltub ilmastikuoludest. Nii tee kokkuostjad kui teesegajad maitsevad ja degusteerivad päevas tuhandeid näidiseid, et nende kvaliteeti ning lõhna ja maitset hinnata. Suured teetootjad tunnevad hästi ka eri teeturgude iseloomu ning tarbimisharjumusi.

"Kui egiptlased armastavad teed, mis on valmistatud kõige peenemast teepurust ehk teetolmust, siis venelased eelistavad oma samovarides näha peaaegu terveid lehti," võrdleb eri arusaamu tee headusest Tetley ostujuht Giles Oakley. Teeoksjonitel mandri-Indias, Sri Lankal, Kenyas, Indoneesias jpt maades kokkuostu karastuse saanuna ning teesse suure kirega suhtujana armastab ta ise üle kõige teemaailma Champagne'iks kutsutud piirkonna - Darjeelingi teed. Sri Lanka teed iseloomustab teespetsialist kui delikaatset ja parimat piimaga valmistamise teed, India teesid üldse aga kui jõulisi ja kangeid, ent peene loomuga teesid, inglaste ületamatuid lemmikuid. Argentina tee kirjelduseks ütleb ta "täiesti teistmoodi - nii värvilt kui maitselt kõige intensiivsem ja sobib ideaalselt jäätee valmistamiseks". Üldiselt on India, Sri Lanka ja Aafrika riigid tuntud hea musta tee maadena, Jaapan rohelise tee maana ning Hiina kui mõlema tee valmistaja.

Lõpetuseks jääb vaid lisada, et teekasvatajate rahastamispoliitika sarnaneb väga kohvi omaga. Et kasvatajad pole olukorraga rahul, siis on aeg igati küps otsusteks, mis paneks suuri nn heaolumaade kohvi- ja teetootjaid looma selliseid kaubavahetuse süsteeme, mis kindlustaks neile tulevikus usaldusväärsetest ja majanduslikult stabiilsetest teekasvatajajatest äripartnerite olemasolu. Teesõpra rõõmustab aga nii tee hea kvaliteet kui kõrge teekultuuri alles püsimine.

Teelehe muutumine

Kõik teesordid - roheline, must, valge ja oolong - saavad alguse ühest ja samast teepõõsast. Teelehti korjatakse käsitsi iga 7 kuni 10 päeva tagant. Jahedamas, näiteks Himaalaja kuulsal Darjeeling mäejalamil kasvanud teepõõsad "kõnnitakse" läbi iga 21 päeva tagant, sest varem ei saa teepungad lihtsalt valmis. Siin kasvanud tee peen ja kordumatu aroom meenutab professionaalsetele degustaatoritele Muscat-marja, roose ja tsitruselisi puuvilju ning seda teed juuakse isegi Inglismaal ehedana - piimata.

  • Valge tee tarvis korjatakse teepõõsa okste küljest ära vaid kõige ülemised ja veidi avanenud lehepungad, mis seejärel ära kuivatakse. Tänase päevani Hiinas elus püsinud traditsioon näeb ette, et valget teed korjatakse kinnastatult. Nimelt ei tohi hinnaline tee vana uskumuse kohaselt puutuda füüsiliselt kokku inimesega enne, kui seda teeb tee jooja - oma tassist teed juues. Vaid nii säilib tee vägi ja võim.
  • Roheline tee saadakse teepõõsa iga oksa tipus kahest ülemisest lõpuni avanenud lehest. Seda teed ei fermenteerita, vaid see lihtsalt närtsitatakse, et vältida oksüdatsiooni, siis purustatakse või rullitakse (ja siis tükeldatakse) ning kuivatatakse siis lõplikult. Roheline tee on maitselt magusa nüansiga ja vitamiinirikas.
  • Musta tee puhul lastakse pärast teelehe purustamist teepurul õhu käes seista (oksüdeerumine toimub 45 minutit kuni 3 tundi, 25-30 °C juures), mille jooksul tee tumeneb ning seda hakkab iseloomustama spetsiifiline aroom ja maitse. Viimaks tee kuivatatakse kuuma õhu abil, et stabiliseerida teelehes toimuvaid ensümaatilisi protsesse.
  • Erinevalt tavalisest mustast teest, on oolong tee lehtedel lastud oksüdeeruda lühemat aega. Mõnikord öeldakse ka, et see on rohelise ja musta tee vahepealne variant.
  • Jäätee - selle sünniajaks peetakse 1904. aastal St Louis's toimunud maailmamessi, kus seda esimest korda presenteeriti. Joogi idee seisnes vähemasti kahekordses teejoogi kanguses ning ürtide (münt), maitseainete (ingver, kaneel) ning tsitrusviljade lisamises teele, mida serveeritakse ohtra jääga.