The Fat Duck ja menüü Nostalgia
Seda, et maailma ühe tipprestorani The Fat Duck külastamisest kukub välja nostalgiline ettevõtmine, ma, ausõna, ette näha ei osanud. Tegelikult ei pidanuks ma sinna üldse pääsema. Kõik ju teavad, et parimatesse restoranidesse on kuude pikkused järjekorrad.
Mina helistasin sinna nädal varem. Kõne püsis ootuspäraselt ooterežiimil ligi kakskümmend minutit. Kogu selle aja vestles minuga automaatvastaja, muudkui tänades, et ma nende asutuse vastu huvi tunnen, ja korduvalt lohutades, et restoran on pisike, soovijaid üle maailma ja kui mu kannatus nüüd katkeb, siis saatku ma julgesti e-mail.
Äkki aga oli liinil ülitegus administraator. See, et aasta lõpuni mitte ainsamalgi päeval ka mitte ihuüksinda õhtust sööma ei pääse, sai kohe selgeks. Aga siiski: esimesel minu pakutud kahest kuupäevast leiaks nad tõepoolest ühe koha, kui soostun tulema täpselt kell 13.45. Köök võtab vastu tellimusi kella 14ni. Täpselt. Lõuna hinnad algavad 1800st kroonist, lisandub tasu jookide ning teeninduse eest. Maksmise pean kohe garanteerima krediitkaardiga ning kui ütlen laua üles hiljem kui kolm päeva enne sööki, peetakse mainitud 1800 krooni kaardilt ikkagi kinni.
Pilgeni täis restoran inimtühjas linnas
Huvitav, aga ükski viimased kolm aastat maailma kolme parima restorani hulka nimetatutest ei asu suurlinnas. Maidenhead on mõnus linnake Londonist 40minutise rongisõidu kaugusel. "Paksu Pardi restoran" asub aga linnakesele järgnevas Bray külas, mis on meie Keila mõõtu ja päevasel ajal täiesti inimtühi. Taksojuht peatub kolme tee ristumise kohas ning nähes minu kimbatust õige maja leidmisega, osutab mõnikümmend meetrit eespool oleva imetillukese maja tähelepandamatule uksele.
Hinge poeb kahtlus, et midagi on viltu. Aga restorani uks avaneb ning olen väga madala laega sopilises restoranisaalis, pigem toas, kuhu mahub maksimaalselt 40 inimest. Kõik lauad on täis ülevas meeleolus inimesi. Lõuna algas ju ligi kaks tundi tagasi. Keegi pole veel lahkunud. Või siiski? Keegi ometi on kas lauast loobunud või pidanud leppima lühema lõunaajaga - muidu ei oleks olemas saali kõige kaugemas nurgas mind ootavat lauda.
Kiri peakokalt
Aperitiivi saab valida nelja šampuse seast, millest üks on "tavaline" ja kolm vintage'id. Kõikidel laudadel näen veine ja enamasti süüakse üheksakäigulist degustatsioonimenüüd.
Aperitiivi serveeritakse väikesest ratastega jäävannist. Isutekitajat ollakse varmad juurde valama, aga menüüd ei tooda niipea. Seda asendab kiri peakokalt.
Heston Blumenthal seletab selles, et praegune menüü on inspireeritud noorpõlve nostalgiast. Maitsetest, mida kõik mäletavad. Aga kuna lapsepõlv on väga personaalne mälestus, siis palub kokk mul pärast sööki panna kirja ka oma isiklikke maitsemälestusi, sest tema menüü täieneb pidevalt.
No nii! Millest ma siis kirjutan peakoka-härrale (mine tea, vahest on ta koguni Sir)? Kas ta saaks aru Doktori vorstist, konservist "Sardiinid õlis"...?
Esimene käik - tee
Peakokale on kõige hingelähedasem mälestus jäänud teejoomisest. Roheline tee, loomulikult laimiga, on degustatsioonimenüü efektne avakäik. See on "keedetud" ehk te gelikult külmutatud paarisaja külmakraadi juures, muutes vedeliku kiiresti tahketeks kristallideks. Lusikatäiest teest moodustub pallike, mille saab ettevaatlikult sõrmede vahele võtta ja suhu pista. Tee joomisest saab tee söömine. Maitse on ülipuhas, õilis! Tee kõrvale käib muidugi keedis. Seda on taldrikul kaks lõiku: erkpunane ja kollane.
Peet ja apelsin. Kollane maitseb väga intensiivselt. Nagu veinidegustaator, arvan leidvat sellest igasuguseid nüansse. Apelsini koort ja natuke vart isegi.
"Kumb oli kumb?" küsib kelner taldrikut ära viies, justkui muuseas.
"Mis küsimus?" mõtlen hetkeks ja kergitan kelneri poole vaadates kulme: "Kollane oli apelsin, muidugi."
Aga võta näpust! Ei olnud. Samasugune mäng käib läbi kogu menüü. Lisaks pakutakse veel igasuguseid ootamatusi: sinepijäätis peedikastmega, teopuder singi ning fenkooliga.
Mitmekihiliselt või üksteise vastu taldrikule paigutatud toitude maitsed peaksid olema omavahel segunenud, aga ei ole. Kui proovid neid ühekaupa, saad nautida iga osa puhast maitset, segad need aga ära, saad hoopis uue maitse!
Sardiinid õlis, täitsa olemas!
Minu jaoks on härra Blumenthalil varuks veel üks üllatus, kui selgub, et varaka inglase võsu ning nõukaaja lapse maitsenostalgia saab olla üllatavalt sarnane. Parima tuunikalana väljanägeval sardiinil on minu lapsepõlve maitsed selgelt tunda ning makrellisorbeega koos proovituna paneb see roog mind ahhetama. See maitseb nagu sardiinid õlis!
Iga käiguga tundub, et kõrghetk on nüüd käes, aga ometi kruvitakse ootamatusest sündinud üllatusetunnet muudkui edasi, üha tõusvas joones. Liköörisegus keedetud lõhe näeb välja nagu šokolaadikompvek. Lõhet ümbritsev kiht maitseb lagritsane ning muudab toidu juurde kuuluva täidlase kuivapoolse Portugali veini maitse ühtäkki lausmagusaks.
Koos Anjou tuviga (üheksast käigust viies) saabub õndsus. Tuvi rind on peidetud vahukastme alla, tema koibadest on aga tehtud pastilaa, mis seisab püsti imeõhukese röstitud pähklileiva viilu najal.
Magustoiduks hommikusöök
Saabub magus. See ei ole söök, vaid meelelahutus ja nagu igal meelelahutusel on ka siin olemas kulminatsioon - magusroa nimeks on nimelt English Breakfast. Kes siis seda rooga ei tea? Tavalist munaputru peekoniga, lisaks röstsai ning oad.
Siin aga saab "külmas" praetud munast (molekulaarse gastronoomia üks salapärastest tehnikatest) ning peekoniribadest uskumatult naturaalse maitsega muna-peekoni jäätis. Röstsaia on tugevasti immutatud ja see on muutunud suussulavaks, ubasid asendab toffee-šokolaad. Käiguga koos serveeritakse värskelt pressitud apelsinimahla ja šampuse segu.
Lõuna läks mulle maksma viis tuhat krooni - koos teenindamise ja jookide eest küsituga. Aga rahast ei ole mul kahju. Nii nagu spordisõbral, kel ei tule pähegi kahetseda taga hiigelsummat, mille ta oli välja käinud olümpiastaadioni esirea koha eest, et jälgida eestlase võitjaks tulekut.
Ja ikkagi! Meeltlahutavas kunstis saab haruharva kogeda tunnet, et miski väga kallis on oma hinnast igat senti väärt.
