Tipus ei olegi tuuline!

“Raske on tippu jõuda, veel raskem on sinna püsima jääda,” teavad sportlased. Aga restoraniäris see paika ei pea. Surutised ja kriisid ei too restoraniedetabelitesse suuremaid muudatusi. Ka maailma kulinaaria tippüritus World Gourmet Summit Singapuris toimus 13. korda ja ilma suuremate muutusteta. Summitil käis Aivar Hanson.

Just enne lennuki maandumist Singapuris lugesin ajalehest ülevaadet maailma juhtivate poliitikute palkadest.

Konkurentsitult suurim sissetulek oli Singapuri peaministril. Mitu korda suurem Ameerika presidendi omast.

Kõik on õigesti. Miniriik töötab nagu kellavärk. Iga pisiasi on natuke paremini kui kusagil mujal kogetu. Vägagi puudutab see toitlustust ning turismi. Miks toimub kulinaaria tippüritus igalt poolt kaugel Singapuris, mitte hea-toidu-nautimise-Euroopas? Sellepärast, et Singapuris ei tegelda eneseimetlemisega! Euroopa osatähtsus hea toidu maailmas väheneb järjest suurema kiirusega, sest heaolulodevuses ei viitsita siin kaugemale vaadata.

Kirglik Hispaania gala

Euroopat esindas kõige võimsamal moel Hispaania galaõhtu. Madridi linna ja Hispaania riigi turismiorganisatsioonide koostöös oli kohale toodud hästi kokkutöötav tähtkokkade esindus. Hispaaniat külastab viis miljonit toiduturisti aastas. Selle saavutamiseks on tehtud süstemaatilist tööd.

Õhtu algas suupistete ja šampusega terrassil. Söögisaali uste avamisest oli tehtud tõeline sündmus, see oli terrassil toimuva kulminatsioon. Saal oli kujundatud nii eriliselt - mustade linadega kaetud laudadel massiivsed veripunased roosikompositsioonid... hispaanialik kirg ja draama. Kõigepealt kujunduses ja pärastpoole taldrikul. Kui kõik toidu valmistamise ja serveerimisega seotud inimesed gala lõpul paraadfoto tegemiseks saali paluti, oli neid kokku kaugelt enam kui sööjaid. Võimas!

Hõrk Austraalia tagasihoidlikkus

Austraalia veinimaja Coonawarra õhtusöögiks valitud restoran Iggy's oli kõike muud kui tagasihoidlik koht. Nimelt on tegemist parima restoraniga Aasia maades. Kõik muu aga oli rõhutatult tagasihoidlik ja tavaline. Maalähedane.
Toidud valmistanud Dan Hunter ongi maamees. Aga mitte juhuslik niisugune. The Age Good Food ­Guide nimetas tema Royal Maili hotelli restorani just aasta maarestoraniks Austraalias.

Lihtsate toitude kõrvale serveeriti enamasti kaks-kolm veini. Nende maitse puhtus oli nii iseenesestmõistetav, et jutt käis ainult selle ümber, missugune vein on sobivaim. Neid juttegi ei kasutanud veinimaja eputamiseks, vaid oli kogu õhtu rõhutatult asjalik.

Kokkuvõttes mitte vähem võimas kui hispaanlaste üritus. Ainult teisel moel. Seespidiselt.

Tippu ei vii asfaltteed

Maailma gurmeetipus on igaüks omal moel. Sinna pääseb pika töö ja eesmärgikindluse tulemusena. Seal olla on aga üpris kindel. Ümbritsevad olud puudutavad tippe nii palju, et kui on majanduses tõus, teenitakse kasum söögi tegemisega. Kui on langus, siis teistele oma oskuste ja teadmiste jagamisega.

Isegi Eestil on olemas kõik eeldused tippu jõudmiseks. Aga selleks tuleb võtta eesmärk ja siis teha tööd nii kui ei keegi teine.

Singapuri meid praegu oodatakse, sest Eesti kokk oli Bocuse d'Oril nende esindajast eespool. Hea algus! Aga kas jätkub mõistust ja usku tippu pääsemise nimel kokku panna samasugune tiim, nagu on Gerd Kanteri ümber, seda näitab aeg.