Veinipoekesest üle koridori paiknev restoran mahub kahte väikesesse ruumi, kuid siseilme on sel hubasem kui enamikus suurematest lokaalidest.

Sedalaadi leebe retrohõng pole küll pealinnas teab mis haruldane, kuid harva nii sundimatult välja mängitud kui siin. Massiivsed laetalad, sügavad aknaorvad ja igal hetkel tajutav vanalinna õhustik ei vajagi lisaks enamat kui pisut lihtsat minevikuga puitmööblit, sumedat kodust valgustust, kaminat ning soojades toonides tapeeti ja kardinaid. Tagumises ruumis tundub piir teadliku ruumikujunduse ja juhuse vahel hoopis õhuke, kuid aknalaual seisev korv õuntega ja muude paberite seas puhkav Kalev Kesküla veiniraamat on võrratud disainielemendid. Polegi tähtis, kas juhuslikud või sihipärased.

Veinikaart koosneb leheküljepikkusest soovitusnimekirjast, mille seast mõned sordid on ka klaasikaupa tellitavad. Tegelik valik on võrratult suurem - sommeljee on valmis serveerima ükskõik millist poe neljasajast veinisordist. Lõppude lõpuks on tegu ju eelkõige veinitoaga.

Majaveinid, San Jacopo da Vicchiomaggio Chianti Classico (80 krooni pokaal) ja Alsace'i Hugel Tradition (70) on konservatiivne, kuid maitsekas valik, mis tasub mekkimist, eriti kui külalisel on plaanis piirduda vaid ühe klaasikesega (millist teguviisi siinkohal küll kuidagi soovitada ei saa).

Hugeli veinimaja pudelite kollased sildid kirendavad pikas rivis ka tagumise toa seinaorvas, lihtsalt disainielemendina. Muide, dessertveinide nimistus leidub ka 1992. aasta Põltsamaa Kuldne.

Toidumenüü on napp nii nimetuste hulga kui ka kirjelduste poolelt, kuid just seepärast mõjub sundimatu ja elegantsena. Pole just tavaline, et eelroogade nimistus oleks ainsagi ilustuseta kirjas lihtsalt "carpaccio" või "kodune borš". Justkui polekski Tallinna restoran!

Carpaccio (120) ei vaja tõesti eelnevat üleskiitmist - õhkõrnad loomalihaviilud on parajalt pipraga vürtsitatud ning oliiviõli ja parmesanilaastudega rikastatud. Traditsiooniline roog tavapärases kuues, lihtsalt hästi tehtud. Meega küpsetatud kitsejuust (80) koosneb röstsaiakettal puhkavast suurest juustulitrist, millele on parajas koguses lisatud palsamiäädikat. See soe suupiste on võrratu veinikõrvane külmemateks õhtuteks.

Kodune borš (65) on just selline, nagu nimi lubab - lihtne rikkalik supp suure portsu paksu hapukoorega. Tundlikuma keele jaoks ehk harjumuspärasest boršist pisut vürtsikam, kuid mitte üleliia. Puravikupasta (90) on mõõdukalt koorene ja seenene ning ­lihtsa ja selge maitsega. Köögi jõulisemat poolt võib kohata, tellides sisefilee à la Stroga­noff (160). See roog kuulub juba peaaegu eksootika valda, sest miskipärast on böf­strooganov Eesti restoranides haruldus. Huvitav, miks? Pelgus venepärase ees? Ebameeldivad sööklamälestused? Igatahes on veinirestorani strooganov nii kõrgest klassist, et paremal kujul ei oskaks veise sisefileed ettegi kujutada. Garneeringus sisalduvad puisevõitu maitsega kartuliviilud varjutavad pisut elamust, kuid üldmulje on siiski vaimustav.

Kui sommeljee on serveerinud enda sõnul "Liivimaa parima latte" (mis on tõesti väga hea), tõestavad crème brûlée (50) ja tiramisu (60), et veinirestorani köök on tugev kõigis käikudes. Traditsioonilised magustoidud on mõlemad kui mitte linna parimad, siis igatahes väga heal tasemel. Crème'i-portsjon on harjumuspärasest pisut väiksem, kuid pärast suurt söömaaega on see pigem hea avastus. Siin lihtsalt pole kombeks liialdada. Tõde on veinis, ja see on lihtne.