28.11.2008, 00:00
Toitumine ja kaaluprobleemid
Kõige tähtsam eduka ja püsiva tulemuse saavutamiseks on siiski inimese enda tahe ja motiveeritus näha hea välja ja olla terve.
Toitumisteadmised on vajalikud kõigile. Naljaga pooleks öeldakse,
et söömine on ainus töö, mis toidab. Aga oluline on, et
inimene annaks endale aru, mida ta sööb, miks sööb ja kui
palju sööb. Mõistus peab alati ees käima. Tihti oleme
kuulnud, et süüakse mingi välisfaktori mõjul,
väljendit „stressisöömine” teab
tõenäoliselt igaüks.
Toitumine on vajalike ainete
omastamine. Inimorganism tarbib elu jooksul tonnide viisi valke,
süsivesikuid, lipiide ja vett. Kuna jutt on niivõrd suurtest
kogustest, siis tähtis on, et üheski valdkonnas ei oleks lünke,
sest puudujäägid ja liialdused põhjustavad kindlasti varem
või hiljem häireid organismis.
Miks me tahame
süüa? Söömisvajadus algab näljatundest. Muutuv
toiduvajadus kas tekitab või pärsib söögiisu. Sellest
tingituna muutuvad ka toidukogused ja söömisajad.
Toitumisega on inimorganismis seotud paljud elundid ja koed. Enamikku osa
toidust organism otseselt omastada ei suuda. Söömise ajal toit
peenestatakse ja segatakse erinevate vedelikega. Nende toimel lõhustuvad
toidu suuremad molekulid kord-korralt väiksemaks ja lihtsamaks ning
imenduvad lõpuks seedeelundkonda. Toitainete edasisel
lõhustumisel rakkudes vabaneb organismi elutegevuseks vajalik energia ja
saadusi kasutatakse organismi ehitusmaterjalina.
Tavadest
mõjutatud
Toitumise valdkond on üks nendest,
kus tavad ja harjumused mõjutavad meid palju.
Inimkonna
toitumistavad on kujunenud aastatuhandete vältel ning neil on rahvuslik
eripära.
See, millist toitu kusagil eelistatakse,
sõltub väga paljudest nüanssidest ja asjaoludest.
Toitumisharjumuste kujunemisel mängivad tähtsat rolli ajalugu,
majandus, usk, rituaalid, perekond ja informatsioon.
Inimkonna
ajaloo vältel on toidu valik ja koostis tunduvalt muutunud. Enamik
toiduaineid, mida süüakse, on looduslikud: taimsed või
loomsed. Neid saab tarbida nii töötlemata kujul ehk toortoiduna kui
ka töödeldult.
Esmavajalikke toiduaineid tuleb
süüa iga päev. Nende kogus ja vahekord menüüs oleneb
vanusest, soost ja üldisest energiakulust. Tervise seisukohalt on kasulik
teada, millest põhilised toiduained koosnevad ja kuidas tervist
mõjutavad.
Tervislik toitumine on protsess, kus tuleb
arvestada mitme faktoriga, näiteks vanuse ja töö iseloomuga.
Lastele on kasvamiseks vajalik piisavas koguses tähtsaid toitaineid.
Tippsportlastele on välja töötatud väga kindel
menüü, millest tuleb kinni pidada. Päev läbi
füüsilist tööd tegevad inimesed vajavad palju suuremat
toidukogust kui istuva töö tegijad. Tihti aga need faktorid
unustatakse ja näiteks kontoriinimesed söövad sageli rohkem kui
peaks.
See on reeglina tingitud päevapingetest, stressist ja
emotsioonidest, mille valguses võib endalegi märkamatult tegelda
ülesöömisega. Ja sealt edasi võivad tulla juba
kaaluprobleemid.
Koostöö arstiga
Eestis on ülekaalulisusest saamas tõsine probleem. Kahjuks pole
sellele küsimusele aastaid piisavalt tähelepanu pööratud.
Võib öelda, et tegeldud on ainult tule kustutamisega.
Ülekaalulisust kui nüüdisaja elulaadi muutustega kaasas
käivat kõrvalnähtust on selgelt alahinnatud.
Meditsiinipersonali vähesus ja sellest tulenev ülekoormatus pole
kellelegi uudis.
Edukaks ülekaalulisuse raviks on tarvilik nii
patsiendi kui ka m
editsiinipersonali täielik pühendumine, et konkreetse probleemi
põhjused välja selgitada ning adekvaatne ravi
määrata.
Kui ülekaaluprobleem on tekkinud ja inimene
otsustab sellega midagi ette võtta, siis väga hea on, kui
konsulteerikse enne arstiga. Kuigi tavaliselt on ülekaalu põhjuseks
liigne söömine ja vähene liikumine, võib siiski juhtuda,
et selle taga peituvad hoopis terviseprobleemid. Järsk kaalutõus
võib viidata ka diabeedi algusele või mõnele muule
terviserikkele.
Vastuvõtule minnes määrab arst
patsiendi kehakaalu, pikkuse, taljeümbermõõdu,
kehamassiindeksi ja rasvaprotsendi. Väga tähtsal kohal on kohe
alguses saavutada mõlemapoolne eesmärkide ja soovide õige
mõistmine. Teaduspõhised uuringud näitavad veenvalt, et
parim tulemus saavutatakse ratsionaalse toitumise, meelepärase
füüsilise koormuse ja asjakohase nõustamise koosmõjuna.
Vajadusel saavad arstid kaasata ravisse ka ravimeid või
käitumisteraapiat.
Kui arstiga on konsulteeritud ja
otsustatakse hakata tegelema kaalulangetamisega, siis on väga oluline
seada endale realistlikud eesmärgid. Tihti soovivad inimesed, et kehakaal
langeks kiiresti ja palju. Esimeseks eesmärgiks tuleks võtta
5–10% kaalust. Õnnestumise korral saab panna juba uued
eesmärgid.
Tõhus kaalukaotus
Loodus on sättinud nii, et liiga kiire ja suure kaalukaotuse tulemusena
hakkab organism edaspidi energiat säästma. Enamik proovijaid kaalub
pärast mitmeid dieete endisest veelgi rohkem.
Kõige
mõjusamaks kaalukaotuseks peetakse 0,5–1,0 kg nädalas. Seega
2–4 kg ühe kuu jooksul. Igasugune kehakaalu languse
ülemäärane forsseerimine viib varem või hiljem
ebasoovitavate kõrvalmõjudeni.
Kaalulangetamise
mõju üldisele tervisele ja haigestumisriskile on selgelt
mõõdetav. Kuni 5% langust esialgsest kehakaalust toob kaasa
parema enesetunde ja südamehaigusteriski vähenemise. Rohkem kui 5%
langust esialgsest kehakaalust vähendab diabeediohtu ja parandab
üldist elukvaliteeti. 10% kaalulangetamisega väheneb tühja
kõhu veresuhkur ~50%, üldsuremus ~20%, üldkolesterooli tase
~15%, suremus diabeedi tõttu ~30%, LDL-kolesterool ~15%, suremus
rasvtõvest tingitud vähki ~40%.
Kehamassiindeksi määramine
Kaalulangetamisele
on vaja tõsiselt mõtlema hakata siis, kui kehamass ei vasta
normidele.
Selleks, et iseloomustada eri kaalu ja pikkusega
inimeste kehamassi, on kasutusel kehamassiindeksi (KMI) mõiste. KMI
= kaal (kg) / pikkus (m) × pikkus (m). Kehamassiindeks ei ole
täiesti täpne meetod ülekaalulisuse ja sellest lähtuvate
riskide hindamiseks, kuid võimaldab suure tõenäosusega saada
infot ähvardava kaaluprobleemi kohta.
Kehamassiindeksi
arvutuste tulemused annavad järgmist informatsiooni:
- 18,5–24,9: kõige sobivam (võib pisut varieeruda sõltuvalt kehaehitusest)
- 25–29,9: ülekaal, mõnel juhul tervisehäired
- 30–39,9: rasvumine, terviseprobleemid
- >40: tugev rasvumine, tõsised terviseprobleemid
Kaal, sugu ja haridus
Tervise arengu instituudis tehtud uuringute põhjal võib öelda, et kaaluprobleemide käes kannatab eelkõige 35–54aastane abielus, keskeri- või kõrgharidusega eesti rahvusest mees, kelle pere sissetulek ühe pereliikme kohta ületab 7000 krooni kuus. Naiste puhul on aga vastupidi: mida kõrgem haridus ja suurem palk, seda vähem on probleeme ülekaaluga.
Uuringutest tuleb välja, et eestlased reeglina ei teadvusta ülekaalulisust kui terviseriski ega pöördu probleemi tekkimisel kohe perearsti poole. Sageli minnakse arsti juurde alles ülekaalulisusest tingitud haiguste ilmnemisel: ravitakse tagajärgi, mitte põhjusi.
Kui kaal on suurenenud, siis üsna tihti lohutatakse ennast sellega, et kõiges on süüdi geenid. Kindlasti on ülekaalulisusel olemas geneetiline foon, kuid numbrid näitavad selgelt, et autode, teleripultide ja istuva eluviisi laia levikuga on viimaste aastakümnetega ülekaalulisus levinud „epideemiana”. Vanasti, samasuguse geneetilise fooni taustal, oli ülekaalulisus väga harv probleem. Arengumaade probleem on ka täna jätkuvalt pigem alatoitumus kui ülekaal. Seega palju rohkem on inimeste endi teha, kui seda arvatakse või julgetakse tunnistada.
Tervise arengu instituudis tehtud uuringute põhjal võib öelda, et kaaluprobleemide käes kannatab eelkõige 35–54aastane abielus, keskeri- või kõrgharidusega eesti rahvusest mees, kelle pere sissetulek ühe pereliikme kohta ületab 7000 krooni kuus. Naiste puhul on aga vastupidi: mida kõrgem haridus ja suurem palk, seda vähem on probleeme ülekaaluga.
Uuringutest tuleb välja, et eestlased reeglina ei teadvusta ülekaalulisust kui terviseriski ega pöördu probleemi tekkimisel kohe perearsti poole. Sageli minnakse arsti juurde alles ülekaalulisusest tingitud haiguste ilmnemisel: ravitakse tagajärgi, mitte põhjusi.
Kui kaal on suurenenud, siis üsna tihti lohutatakse ennast sellega, et kõiges on süüdi geenid. Kindlasti on ülekaalulisusel olemas geneetiline foon, kuid numbrid näitavad selgelt, et autode, teleripultide ja istuva eluviisi laia levikuga on viimaste aastakümnetega ülekaalulisus levinud „epideemiana”. Vanasti, samasuguse geneetilise fooni taustal, oli ülekaalulisus väga harv probleem. Arengumaade probleem on ka täna jätkuvalt pigem alatoitumus kui ülekaal. Seega palju rohkem on inimeste endi teha, kui seda arvatakse või julgetakse tunnistada.