Toitumine on vajalike ainete omastamine. Inimorganism tarbib elu jooksul tonnide viisi valke, süsivesikuid, lipiide ja vett. Kuna jutt on niivõrd suurtest kogustest, siis tähtis on, et üheski valdkonnas ei oleks lünke, sest puudujäägid ja liialdused põhjustavad kindlasti varem või hiljem häireid organismis.


Miks me tahame süüa? Söömisvajadus algab näljatundest. Muutuv toiduvajadus kas tekitab või pärsib söögiisu. Sellest tingituna muutu­vad ka toidukogused ja söömisajad.


Toitumisega on inimorganismis seotud paljud elundid ja koed. Enamikku osa toidust organism otseselt omastada ei suuda. Söömise ajal toit peenestatakse ja segatakse erinevate vedelikega. Nende toimel lõhustuvad toidu suuremad molekulid kord-korralt väiksemaks ja lihtsamaks ning imenduvad lõpuks seedeelundkonda. Toitainete edasisel lõhustumisel rakkudes vabaneb organismi elutegevuseks vajalik energia ja saadusi kasutatakse organismi ehitusmaterjalina.


Tavadest mõjutatud



Toitumise valdkond on üks nendest, kus tavad ja harjumused mõjutavad meid palju.


Inimkonna toitumistavad on kujunenud aastatuhandete vältel ning neil on rahvuslik eripära.


See, millist toitu kusagil eelistatakse, sõltub väga paljudest nüanssidest ja asjaoludest.


Toitumisharjumuste kujunemisel mängivad tähtsat rolli ajalugu, majandus, usk, rituaalid, perekond ja informatsioon.


Inimkonna ajaloo vältel on toidu valik ja koostis tunduvalt muutunud. Enamik toiduaineid, mida süüakse, on looduslikud: taimsed või loomsed. Neid saab tarbida nii töötlemata kujul ehk toortoiduna kui ka töödeldult.


Esmavajalikke toiduaineid tuleb süüa iga päev. Nende kogus ja vahekord menüüs oleneb vanusest, soost ja üldisest energiakulust. Tervise seisukohalt on kasulik teada, millest põhilised toiduained koosnevad ja kuidas tervist mõjutavad.


Tervislik toitumine on protsess, kus tuleb arvestada mitme faktoriga, näiteks vanuse ja töö iseloomuga. Lastele on kasvamiseks vajalik piisavas koguses tähtsaid toitaineid.


Tippsportlastele on välja töötatud väga kindel menüü, millest tuleb kinni pidada. Päev läbi füüsilist tööd tegevad inimesed vajavad palju suuremat toidukogust kui istuva töö tegijad. Tihti aga need faktorid unustatakse ja näiteks kontoriinimesed söövad sageli rohkem kui peaks.


See on reeglina tingitud päevapingetest, stressist ja emotsioonidest, mille valguses võib endalegi märkamatult tegelda ülesöömisega. Ja sealt edasi võivad tulla juba kaaluprobleemid.


Koostöö arstiga



Eestis on ülekaalulisusest saamas tõsine probleem. Kahjuks pole sellele küsimusele aastaid piisavalt tähelepanu pööratud. Võib öelda, et tegeldud on ainult tule kustutamisega.


Ülekaalulisust kui nüüdisaja elulaadi muutustega kaasas käivat kõrvalnähtust on selgelt alahinnatud. Meditsiinipersonali vähesus ja sellest tulenev ülekoormatus pole kellelegi uudis.


Edukaks ülekaalulisuse raviks on tarvilik nii patsiendi kui ka m editsiinipersonali täielik pühendumine, et konkreetse probleemi põhjused välja selgitada  ning adekvaatne ravi määrata.


Kui ülekaaluprobleem on tekkinud ja inimene otsustab sellega midagi ette võtta, siis väga hea on, kui konsulteerikse enne arstiga. Kuigi tavaliselt on ülekaalu põhjuseks liigne söömine ja vähene liikumine, võib siiski juhtuda, et selle taga peituvad hoopis terviseprobleemid. Järsk kaalutõus võib viidata ka diabeedi algusele või mõnele muule terviserikkele.


Vastuvõtule minnes määrab arst patsiendi keha­kaalu, pikkuse, taljeümbermõõdu, kehamassi­indeksi ja rasvaprotsendi. Väga tähtsal kohal on kohe alguses saavutada mõlemapoolne eesmärkide ja soovide õige mõistmine. Teaduspõhised uuringud näitavad veenvalt, et parim tulemus saavutatakse ratsionaalse toitumise, meelepärase füüsilise koormuse ja asjakohase nõustamise koosmõjuna. Vajadusel saavad arstid kaasata ravisse ka ravimeid või käitumisteraapiat.


Kui arstiga on konsulteeritud ja otsustatakse hakata tegelema kaalulangetamisega, siis on väga oluline seada endale realistlikud eesmärgid. Tihti soovivad inimesed, et kehakaal langeks kiiresti ja palju. Esimeseks eesmärgiks tuleks võtta 5–10% kaalust. Õnnestumise korral saab panna juba uued eesmärgid.


Tõhus kaalukaotus



Loodus on sättinud nii, et liiga kiire ja suure kaalukaotuse tulemusena hakkab organism edaspidi energiat säästma. Enamik proovijaid kaalub pärast mitmeid dieete endisest veelgi rohkem.


Kõige mõjusamaks kaalukaotuseks peetakse 0,5–1,0 kg nädalas. Seega 2–4 kg ühe kuu jooksul. Igasugune kehakaalu languse ülemäärane forsseerimine viib varem või hiljem ebasoovitavate kõrvalmõjudeni.


Kaalulangetamise mõju üldisele tervisele ja haigestumisriskile on selgelt mõõdetav. Kuni 5% langust esialgsest kehakaalust toob kaasa parema enesetunde ja südamehaigusteriski vähenemise. Rohkem kui 5% langust esialgsest kehakaalust vähendab diabeediohtu ja parandab üldist elukvaliteeti. 10% kaalulangetamisega väheneb tühja kõhu veresuhkur ~50%, üldsuremus ~20%, üldkolesterooli tase ~15%, suremus diabeedi tõttu ~30%, LDL-kolesterool ~15%, suremus rasvtõvest tingitud vähki ~40%.


Kehamassiindeksi määramine



Kaalulangetamisele on vaja tõsiselt mõtlema hakata siis, kui kehamass ei vasta normidele.


Selleks, et iseloomustada eri kaalu ja pikkusega inimeste kehamassi, on kasutusel kehamassi­indeksi (KMI) mõiste. KMI = kaal (kg) / pikkus (m) × pikkus (m). Kehamassiindeks ei ole täiesti täpne meetod ülekaalulisuse ja sellest lähtuvate riskide hindamiseks, kuid võimaldab suure tõenäosusega saada infot ähvardava kaaluprobleemi kohta.


Kehamassiindeksi arvutuste tulemused annavad järgmist informatsiooni:


  • 18,5–24,9: kõige sobivam (võib pisut varieeruda sõltuvalt kehaehitusest)
  • 25–29,9: ülekaal, mõnel juhul tervisehäired
  • 30–39,9: rasvumine, terviseprobleemid
  • >40: tugev rasvumine, tõsised terviseprobleemid
Kaal, sugu ja haridus

Tervise arengu instituudis tehtud uuringute põhjal võib öelda, et kaaluprobleemide käes kannatab eelkõige 35–54aastane abielus, keskeri- või kõrgharidusega eesti rahvusest mees, kelle pere sissetulek ühe pereliikme kohta ületab 7000 krooni kuus. Naiste puhul on aga vastupidi: mida kõrgem haridus ja suurem palk, seda vähem on probleeme ülekaaluga.

Uuringutest tuleb välja, et eestlased reeglina ei teadvusta ülekaalulisust kui terviseriski ega pöördu probleemi tekkimisel kohe perearsti poole. Sageli minnakse arsti juurde alles ülekaalulisusest tingitud haiguste ilmnemisel: ravitakse tagajärgi, mitte põhjusi.

Kui kaal on suurenenud, siis üsna tihti lohutatakse ennast sellega, et kõiges on süüdi geenid. Kindlasti on ülekaalulisusel olemas geneetiline foon, kuid numbrid näitavad selgelt, et autode, teleripultide ja istuva eluviisi laia levikuga on viimaste aastakümnetega ülekaalulisus levinud „epideemiana”. Vanasti, samasuguse geneetilise fooni taustal, oli ülekaalulisus väga harv probleem. Arengumaade probleem on ka täna jätkuvalt pigem alatoitumus kui ülekaal. Seega palju rohkem on inimeste endi teha, kui seda arvatakse või julgetakse tunnistada.