“Dunkri poisid alustasid nullist ja nüüd müüvad mu veini juba päris hästi,” ütles ta mulle kord, andes mõista, et tuleb veinivahendajate pingutust oma kohalolekuga toetada. Kui septembri lõpul don Migueli kodulinnas Vilafranca del Penedèsis Torrese muuseumis peremehe kõrval istet võttes taas ettevaatlikult pärin, et kas 2002. aastal Decanteri ajakirja aasta inimeseks valitud veinikangelane ei tahaks 64aastaselt asja pisut rahulikumalt võtta, siis tunnistab ta, et on hakanud üleilmset reisimist veidi koomale tõmbama. “Streigid ja lennugraafiku muutused on tüütud, kõik need konutamised lennuväljadel. Aga kui kõik läheb nagu planeeritud, pole mul reisimise vastu midagi,” sõnab ta ja lisab: “Meie firma reeglistik ütleb, et president võib olla kuni 70. eluaastani. Tähendab, kuus aastat on vaja veel pingutada.”

Ja ta pingutab. Veinisõber Rome Tool on just kuskilt lugenud Migueli eneseiseloomustust: “Kui ma olen hommikuti jooksmas käinud, siis olen ma kolleegide jaoks raske inimene. Aga kui pole, siis lausa võimatu.”

Torrese perfektsionism ulatub nii kaugele, et tänavu septembris Eestist, Lätist ja Leedust saabunud külalisi lõbustab ta suuresti isiklikult – ka lõuna- ja õhtulauas. Ning sama tööd teevad tema abikaasa Waltraud (sama nime kannab ka Torrese toodetud Riesling) ja poeg Miguel jr. Don Miguel mäletab enam-vähem kõigi inimeste nägusid ja nimesid, kellega ta varem kokku on puutunud. Ta kõneleb vaikselt ja leebelt, aga on häiritud, et dessertvein on pakutud liiga soojana. Miks teised ei võiks oma töös nii korralikud olla kui tema?!

Veinist ja kunstist

Tänavu sügisel toimus Sitgese linnas (40 minutit rongisõitu Barcelonast randa mööda lõunasse) “Balti riikidele pühendatud Torrese lõikuspidu”. Miks just Balti riikidele? Seepärast, et me oleme juba enam kui tosin aastat hoolega Torrese veine joonud ning oma veiniküpsust tõestanud. Nii leppiski Torres Sitgese linnavalitsuse ja Kataloonia turismiametiga kokku, et baltlastele tuleb oma maad ja veini tutvustada. Paneb muigama, et selliseid paiku nagu Barcelona ja Sitges tuleb eestlastele “müüa”, sest uhkeimad paigad Vahemere ääres on need niigi. Villa Sitgese rannapromenaadi ääres on üks nauditavamaid, aga kahtlemata ka kulukamaid investeeringuid vanas Euroopas.

Lisaks kõigele muule on Sitges Euroopa gay-pealinn. “Barcelonast põhja poole, Costa Bravas on palju venelasi, aga meil palju gay’sid,” selgitab edukas kunstnikust proua Waltraud Torres-Maczassek mulle lahkelt: “Meile meeldib, et nad siin on: nad on puhtad, haritud ja jätavad siia palju raha.” Proua Torres, poola nimega sakslanna, on hoolitsenud pere veinimüügi eest Saksamaal, aga viimasel ajal on lubanud endale eeskätt maalimist. “Müüb väga hästi,” sosistas õhtulauas keegi Torrese abilistest. Näitan ta pilte kunstiteadlasest kolleegile Harry Liivrannale, kes ütleb, et justkui Urmo Raus: dekoratiivne, maitsekas, stiilne, ohutu.

Baltlased veinikatsetel

Ja nii juhtuski, et pool tosinat eestlast, lätlast ja leedulast leiavad ennast Sitgese rannapromenaadilt, mis lõpeb kaljul kerkiva valge kirikuga. Päike lõõskab, tuult polegi, aga laine heidab mürisedes kirikutrepile pritsmevahtu. Pühakoja seina ääres lamavad koerad, kelle peremees raseerib kaaslase pead, mööda voorib hulganisti lilleliste pükstega meespaare, üle kõige hõljub suur rahu ja hiiglaslik õhupall kirjaga M. Torres. Mediterraneo! Vahemeremail!

Ega eestlasi rannale logelema jäeta. Et veinikultuur meile paremini külge hakkaks, tuleb ennast ka tõestada. Minu ülesandeks jääb veinirahva Püha Mihkli vennaskonda (“Sant Miquel de les Vinyes”) vastuvõtmise riitusel eestlasi esindada. Selleks tuli juua klaas vett ja visata siis klaas puruks. Teine ülesanne oli seotud silmadega: eristada teineteisest valge ja roosa vein. Esimene trikk nõudis paraku kaht katset, sest viisakas seltskonnas ei söanda klaasi esimese korraga kogu jõust virutada. “Sa pead vett vihkama,” toetas Torres hüva nõuga, mulle järgmist klaasi ulatades. Nüüd killud lendasid. Roosa ja valge veini eristamine ei tekitanud mulle kümneaastase treeningu järel raskusi, aga Leedu suursaadikul õnnestus see alles neljandal katsel.

Järgnes vennaskondlik pidusöök ja kohalik noorrahvas esitas rahvariietes (justkui “Kapten Tenkešis”, arvasid eestlased) lõikustantse. Pikakoivalisemad veinirüütlid kargasid ka üle lõkke.

Olgu mõistusega kuidas on, aga paistab, et jõu poolest käime me teistest baltlastest üle. Nimelt juhtus nii, et läänemerelaste veinipressimise võistkonda valiti restorani Pegasus juhataja Mart Tomson, staarkokk Imre Kose, Andres Villomann (Dunker) ja üks leedu tüdruk. Algul tuli oma jõudu näidata Sitgese kaldapealsel vaatide veeretamisega ja siis läks viinamarjade trampimiseks. Linnaväljakul oli oma tosin võistkonda. Kaks võistlejat tallasid suures puutoobris marju, kaks tassisid valmis virret pangedega mõõtanumasse. Et nalja rohkem ja näod-riided kriimulisemaks saaks, loobiti vahepeal üksteist nõretavate punaste kobaratega.

Oli näha, et poisid pingutasid täiega, aga teised võistlejad paistsid olevat kohalikud katalaanid. See tähendab, et kogemuste poolest olime 10:0 kaotusseisus. Õnneks oli noor Miguel siilina eelmisel õhtul nõu andnud, et mahla väljavoolutoru eest tuleb kobarakänkraid kogu aeg kätega ära kiskuda. Siis saab virre voolata. Kokkuvõttes jäi meie võistkond kuhugi keskele, vist 8. kohale. Pole paha esimese korra kohta.

Kahe nädala eest käis Eestis uusi veine presenteerimas Miguel Torres jr, endine parfüümikaupmees, kes nüüd siiski isa veiniimpeeriumis koha vastu võtnud. Ta meenutab lugu, kuidas kodusõja päevil pidi vanaisa Miguel ennast kui ekspluataatorite klassi esindajat Barcelonas varjama, samal ajal kui tema veinitööstuses toimetasid anarhistid ja kommunistid. Paraku suutsid nad teha ainult väga kehva veini, mida keegi osta ei tahtnud. Ning siis saadi kuskilt tagaotsitava rahvavaenlase telefoninumber ja uued punased peremehed palusid natuke veininõu. Tundes perekonna veinikiindumust, küllap ta juhatust andiski. Sest vein on pikem kui mis tahes kuri võim.

Torrese veinid Eestis

Eestis on müügil 25 Torrese Hispaania ja 13 Tšiili (Curico oru) veini. Lisaks veel 6 Miguel Torrese kadunud sõbra Jean Leoni veini (Penedès) ja 3 Migueli õe Marimar Torrese veini Californiast Sonoma Countyst. Need kõik endale selgeks teha on veinisõbrale terve semestri töö. Nimetan mõned, mis tuleks kindlasti ära maitsta.

Traditsioonilised veinid

Sangre de Toro (viinamarjasordid Garnacha ja Cariñena) ja Coronas (Tempranillo ja Cabernet Sauvignon) on Torrese vanad (esimene loodi juba 1954) traditsioonilised Kataloonia maitsed, hea kvaliteediga veinid, mida Barcelonas ammugi joodud.

Mas Rabell valge (Parellada) ja punane (Garnacha ja Cariñena) – moekad noored mahlakad veinid. Värsked, ilma tammelaagerduseta, kergelt libisevad, marja karakter hästi tunda. (Mas Rabellid on restorani Karl Friedrich majaveinid, seal saab need klaasiga ära maitsta.)

Reserva-veinid

Gran Viña Sol (Chardonnay ja Parellada) ja Gran Coronas on hea klassika.

Nerola (valge: Xarello ja Garnacha Blanca, punane: Syrah ja Monastrel) pakuvad aga erilist huvi, need on loonud Migueli tütar Mireia Torres. Eriti meeldejääv on punane, Syrah’ musta marja nüanss on selles hästi esil.

Atrium on Merlot-vein, mis mulle varemalt oma täidlases külluslikkuses väga meeldis, aga 2002 aastakäik jättis nõrga mulje. 2003 on kindlasti parem, tasub proovida.

• Torrese juures pakuti aperitiivina tema Viña Esmeraldat (Moscatel ja Gewürztraminer), mis selleks oma aromaatsuses ja maitsekülluses suurepäraselt sobib.

Celeste – Torrese esimene Ribera del Duero piirkonna vein. Tugeva tanniini ja tammelaagerdusega vein on stiililt pigem traditsiooniline kui kommertslik. Crianza laagerdustasemel, kuigi seda pole pudelile märgitud. Niisama limpsimiseks pisut karmivõitu, aga liharoaga suurepärane.

Ühe-aia-veinid

Mas la Plana (Cabernet Sauvignon) on oma hinna kohta (395 krooni Dunkri laopoes) ikkagi vägev vein: võimas marjasus, täidlus, tugev tamm, liköörine must sõstar. 90ndate alguse aastakäigud olid minu meelest nõrgemad kui 80ndate omad, aga praegu on vein tipus tagasi. Nautimiseks peaks vein siiski vähemalt 5 aastat vana olema.

Fransola (Sauvignon Blanc ja Parellada) – suur, täidlane, rikkalik, sordipärane.

Milmanda – suur vein neile, kes ikka veel armastavad tammist, võist, kibekat ülitäidlast Chardonnay’d.

Grans Murales (kohalike punaste sortide segu) – piprane ja lagritsane monument Kataloonia viinamarjade võimekusele. Aga nagu kunst ikka, väga kallis.

Mas Borrás on uudisvein, filtreerimata Pinot Noir, mis jõuab meile müügile jõuluks. Seda soovitan kõigile, kelle meelest burgunderid liiga hapud ja vesised – siin on täidlust ja jõudu. Ja need, kes burgunderitega sina peal, oskavad seda kindlasti hinnata.

• Päris tipp on tillukesest aiast pärinev Bordeaux’ segu Reserva Real Penedèsist, aga seda pole maitsnud.

Tšiili

Cordillera (Cariñena, Syrah, Merlot) ja Manso de Velasco (Cabernet Sauvignon) on mõlemad väga muljetavaldavad. Esimene mahlakas, rikkalik ja avatud, teine täidlane raskekaallane, mis tahab enne serveerimist kindlasti õhutamist saada, et aroomid elama hakkaksid.

• Mahlakas, jõuline ja sirgjooneline Santa Digna on laialt teada, eriti hea on rosé. * Värskelt saabus müügile selle pisut odavam vend San Medin. Väga aktseptaabel: jõuline, lihtne, tugeva happega, karakteriga vein.

Maquehua on Chardonnay-vein magusa- ja tammesõpradele.

Marimar Torres (Sonoma County)

• Valmistab seal kaht Chardonnay’d ja Pinot Noiri. Head, aga minu jaoks liiga kallid. Pärast filmi “Sideways” võiksid fännid muidugi pudeli rikast Pinot’d endale lubada.

Veinipakist ja keeratavast korgist

“Jah, me võiksime müüa palju pakiveini, aga me ei tee seda. Pole lihtsalt küllalt head kilet, mis säilitaks veini rohkem kui kuu BIBis muutumatuna. Veini aroom saab kõvasti kahjustada.

Keeratav kork on noortele valgetele veinidele väga hea, parem kui plastkork.”

Miguel Torres