Toscana randade väikesed kangelased

Grandi Cru della Costa Toscana on selle maakonna rannikupiirkonna veinitootjate ühendus, kes käis meil oma pudelitega hiljuti Tallinnas külas. Organisatsiooni president krahvinna Ginevra Venerosi Pesciolini vastas ­Kalev Kesküla küsimustele.

Krahvinna Ginevral on aastast 1370 perekonnale kuuluv mõis Tenuta di Gizzano Pisa linna lähedal, 350 hektarit, millest osa õlipuude, aga nüüd 20 hektarit ka veini all. Lõpetanud Puisa ülikooli väliskirjanduse alal, on proua nüüd mõisapidaja ja veinimeister.

Grandi Cru della Costa Toscana pole niisiis mitte apellatsioon, vaid organisatsioon. Miks teil sellist vaja oli?

Rannikul on ehk 15 erinevat apellatsiooni, erinevad mikrokliimad ja pinnased. Oleme kõik suhteliselt väikesed tootjad. Üheskoos saame veinisõprade tähelepanu, üritame oma 75 liiget maailmale teadvustada. Pisa mäed, Colline Pisani, on isegi Toscanas täitsa tundmatu piirkond.

Kuna meie kandis pole ühtegi kuulsat DOC-määratlust, toodan mina IGT Toscana veine.

Apellatsioon ei taga tingimata kvaliteeti, IGT-veine on võimalik osta 2 ja 100 euro eest.

Mille poolest erinevad Toscana rannikuprovintsid Chianti Classico piirkonnast?

Meid kõiki mõjutab meri, meil on valgust palju rohkem. Chianti Classico on kuni 600 meetri kõrgusel. Meie maapinna kõrgus nullist kuni 300 meetrini. Chianti Classico pinnas on kaljune, meil peamiselt lubjarohke liiv ja savi. Meie pinnases on palju fossiile ja setteid. Sangiovese annab meil teistsuguse tulemuse. Chianti Classico alal kipub see olema noorelt üsna terav ja karm, küpsemine nõuab palju aega. Meie vein on magusam ja marjasem, vahest on komplekssust vähem. Madalale Bolgheri rannikule ei sobi Sangiovese aga sugugi, seal kasvatati vanasti puuvilja.

Pisa piirkond on klimaatiliselt poolel teel Toscana tuumalalt Bolgherisse. Kliima on meil 3-4 kraadi soojem kui Chianti Classicos. Siin on vähem vihma, mis pole alati hea. Ja palju valgust. Meie mäed on igas suunas valgusele avatud, nõlva suunal pole niipalju tähtsust ja halba veini on meil hoopis raskem teha.

Maailm tunneb Livorno provintsis olevat Bolgherit ja eriti selle lipulaeva Sassicaiat. Kas teie saaksite seal Pisa mägedes sama head veini teha?

Sassicaia loojat peame kõik tänama, see nimi on võimas argument. Küsimus pole siiski selles, et Bolgheril oleks eriline kliima ja pinnas, kus selle taseme veini toota. Seal töötavad Antinori ja Gaja, itaalia veiniilma suurimad nimed, seal on ilus rannik. See tähendab, et Bolgheri on atraktiivne. Maa hind on seal hirmus kõrge. Sassicaial on kahtlemata Bolgheri kõige parem koht, ta on künka otsas ja pinnas on seal teistsugune kui mujal Bolgheris.

Ma ei usu, et ma teeksin ühel päeval paremat veini kui Sassicaia, aga usun, et mulgi on päris hea koht. Hea veini tegemiseks peab sul olema mägi, et veini aroom oleks ergas. Meie keskendume marjade kvaliteedile, respekteerime loodust, ma valmistan veini biodünaamiliselt, mitte otsides lühemat teed.

Millised on rannikule sobivamad viinamarjasordid?

Pisa piirkonnas on algupäraselt kasvatatud Sangioveset ja Malvasia Nerat. Meil pruugitud Sangiovese kloon on loodud selleks, et toota palju. Seepärast olen istutanud uued parema kvaliteediga viinapuud. Töötan selle kallal, et luua suurt veini ainuüksi Sangiovesest. Ka Petit Verdot võiks olla meil suurepärane mari. See on hilise küpsemisega, aga valmib meie aladel siiski hästi, lisab veinile elegantsi ja parfüümsust. Ta on hea segus Merlot’ga. Cabernet Franc sobib meile ka hästi. Aga ega mulle need võõrastest marjades ühesordiveinid väga ei meeldi.

Mulle meeldib väljendada terroir’d.

Mu n-ö esindusvein Nambrot on Merlot’, Cabernet Franci ja Petit Verdot’ segu. See on ajakirjanike lemmik. Mu enda ajalooline vein on Veneroso, mi s on 70% Sangiovese. Minu ülesanne on näidata, kuidas teha võõrastest viinamarjadest Toscana veini. Sageli peavad inimesed pimedegustatsioonil minu Nambroti Sangioveseks, ja need pole sugugi rumalad inimesed. Selles veinis on Toscana hõngu.

Vahel kipuvad nn super-Toscana veinid olema minu maitse jaoks liiga rasked ja tammised.

Sageli on Prantsuse sortide segu tehtud just selleks, et saavutada täidlust, valmistada võimalikult suurt veini. Mulle meeldivad väga sügavad rikkad ja elegantsed veinid. Neid teha on hoopis raskem. Mulle meeldib Sangiovese, millel on loomulikku elegantsi. Minu piirkonnas napib tal siiski veel maitsesügavust. Sellepärast ei tee ma veel 100% Sangioveset. Sangiovese viinapuu ei tohi olla nooruke. Mu igapäevavein on juba 85% Sangiovese. Ma ei kasuta valitud pärmi, ega vaate, see on lihtsalt mahlane ja meeldiv juua.

Aga kas trend toota järjest suuremaid veine siiski püsib?

See trend on palju muutunud. Selliseid veine on teinud eeskätt need, kes pole ise viinamarjakasvatajad. Need, kes tahavad kiiret edu, toodavad selliseid veine Robert Parkerile ja keldrites hoidmiseks. Kaks tähtsaimat veinikriitikut on ju ameeriklased Robert Parker ja Toscanas elav James Suckling, kes hindab Itaalia veine. Meie ajalooline traditsioon on ju hoopis teistsugune. Me joome veine toidu kõrvale, ameeriklased ei joo tänapäevani toidu kõrvale veini.

Nüüd on inimesed hakanud asju ümber mõtlema, isegi tarbijad eelistavad puu maitsele mahlakust. Reiting pole ka enam nii tähtis, sest liikvel on nii palju erinevaid reitinguid.

Aga itaalia tuntuim teatmik Gambero Rosso?

Gambero Rosso on siiski parem reitinguteallikas kui teised, sest seal on degusteerijateks 12-liikmeline paneel, mitte üks subjektiivne inimene. Itaalia turu jaoks pole küll enam selgi tähendust, sest nad annavad liiga palju hinnanguid, noteerivad ka veine, mis seda ei vääri.

Sealt tasub otsida veine, mis on hinnatud kahe või kolme klaasiga, aga mis pole tuntud.

Antinori või Frescobaldi kohta ei pruugi sealt õiget hinnangut saada, neil on alati 2–3 klaasi. Saksamaa ja Ameerika ostjate jaoks on Gambero Rosso siiski tähtis.

Mis mõju on majanduskriisil veinikaubandusele ja veinivalmistamisele?

Keldrid on täis, ostetakse aeglasemalt. Kõige rohkem kannatab kriisi käes siiski alam-kesklass, aga nende jaoks me veine ei toodagi. Odav vein on 1-eurone vein. Meie tootjate ühendus toodab veine – veinipoe hinnaga – 6 eurost kuni 200–300 euroni pudel. Odavaid veine võivad toota negossiandid, olgu või Antinori, aga kui sul on ainult 20 hektarit, ei saa seda teha.

Tootmine Itaalias on kallis, isegi moe­brändid tulevad Hiinast. Meie oma väikestel maalappidel oleme väikesed kangelased Meil tuleb töötada nišiturul.

Mis teile veinitöö juures kõige rohkem meeldib?

Mulle meeldib jälgida viinapuude kasvamist ja ka veini valmistamist. Ega mul pole aega põllul töötada, ma pean ju mõisa juhatama ja veini müüma. Veini valmistamise juures on mul konsultant, kes oli 15 aastat tagasi mulle väga tähtis, nüüd teen ma oma veini ise, võtan vastu otsuseid, ka selliseid, mida ta ei toeta, nagu näiteks biodünaamiline veinivalmistamine.

Nüüd maitsen veine koos oma konsultandiga. Ja olen väga uhke, et olen selle pika tee läbi käinud. Olen ju õppinud kirjandust ja nüüd teen veini, mis on hea.