Trendipede puhkepaik

Nurkapidi pealinna peaväljaku äärde ulatuv pimestav-valge tõusikliku nimega restoran-baar (Ilmar Tomusk, kas meil võõrsõnade kasutamisega ikkagi liiale ei minda? Mis asi on lounge? Või - mis on pubi või pub?) on eesti neopop-sisekujunduse viimane ja kümnendiga hilinenud ning mitte eriti originaalne röögatus. Meie neopopi hiilgeajad jäid ju 1990. aastate keskpaika (tuletagem meelde legendaarset “Corridat” vabaduse väljakul näiteks) ning Stereo taolisi steriilseid kosmeetiliste operatsioonide kabinette meenutavaid kohti ebamugavate lakknahast toolidega ja nukulike ettekandjatega leidub arvukalt nii Londonis kui Tokios. Stereo adressaat on ennekõike friik, seal oma suurt lattet (25 krooni) limpsides võib vabalt ette kujutada, kuidas kohe-kohe astuvad sisse end järgmisele ilulõikusele registreerivad Cher ja Michael Jackson. Või Tiina Park ja Anu Saagim.

Kui juba kriitiline olla, õiendaks ühe ajaloolise kohamütoloogilise faktivea. Lehti lugedes tekib mulje, et enne asus Stereo kohal iiri kõrts George Brown, kus baarmenid oma viinaga sahkerdasid, ja ongi kõik. Noorte leheneegrite mälu on tänapäeval aga lühike: alles kümne aasta eest suleti neis ruumides meie vanimaid ja parimaid kohvikuid “Tallinn” (sõjaeelse nimega “Feischner”), millist tegu avalikkus toona pidas kultuurivaenulikuks, suisa vandaalseks aktiks.

Sissejuhatuseks ilmuvad lauda soojad kuklid. Stereo vahemereliku toidukaardi hinnad on kesklinna kohta üllatavalt taskukohased (pearoad jäävad 65 ja 155 krooni vahele) ning näevad efektsed välja. Supiks tellitud Stereo Apple (50) saabub võimsal praetaldrikul priske õuna kujul, oksakest asendamas pikalt kaardus  murulaugu vars. Vürtsikas teravamaitseline püreesupp koosneb sama õuna “sisust” ja kartulist ning peale rüübatud tilgake argentiina punaveini “Graffigna Malbec” (15 cl 40 krooni) paneb selles kombinatsioonis suu meeldivalt hõõguma. Supi kahanedes võib “taldrikut” ehk õuna peale hammustada. Rohelistele selline ökovärk kindlasti meeldib. Eelroana osutub traditsiooniline “Lamba kebab segasalatil” (65) isegi liiga suureks portsjoniks. Kaks parajalt õlist kebabivarrast krehvtise kastme ja hunniku tomati, kurgi, paprika ja sibularõngastega on näljaseni jõudes ainult võrdlemisi jahtunud.     

“Sitsiilia šnitsel veinikastmega” (120) kõlab eksootilisemalt kui serveeritud praad ise, kuid maitse üle ei pea siiski nurisema. Kaks juusturibadega üle riputatud prisket lihalõiku ohtra küpsetatud tomati (aitab vähi vastu) ja šampinjonidega on raskepärane roog, millega taas sobib imehästi kokku mahlakas argentiina vein. Maitsebuketis valitseb sellest hoolimata mõnusalt vänge seenemekk. Oma nime õigustav “Piprapraelõik murulauguvõiga” (155) tuleb uhkes üksinduses suurel liual, kõrval kausis kuhi tilliga väikseid keedukartuleid.  

Magusaga on aga Streos lood kehvad, pakutav on kaloripommide igav rida. Pähklišokolaadi kook (40) kujutab endast kolme šokolaadiplaati üksteise kukil nagu avatavaid purjesid, vahel kreem. Shokolaadifondüü on lihtsalt kausi täis kuuma šokolaadi, millesse kahvliga pista õuna, pirni ja mandariinitükke ning viinamarju. Kohutavalt läila maius kokkuvõttes ja portsjon sobiks vähemalt viiele inimesele, mitte kahele nagu arvas ettekandja.   

Veinivalik on hea ja trendikas, kindlad hitid on sees, mis meie turul juba kindla koha leidnud, nagu näiteks noortepärane ja kihisev Mateus Rose (pudel 220 krooni). Peamiselt rõhutakse Uue Maailma, Itaalia ja ka Hispaania veinidele, kuid menüüs pole kahjuks märgitud veini tootjat ja esineb kurioosseid vigu (Gewurztraminer on hoopis viinamarja sort!). Vein pole Stereos ka nii kalliks aetud kui teises trendipaigas Pegasuses.

         

Lounge Stereo

Harju 6, Tallinn

Avatud E-N 9-24, R-L 11-02, P 11-24

7