Tšiilit kutsutakse vahel veinikasvatuse paradiisiks, sest kuri juuretäi
phylloxera
, mis Euroopa parimaid aedu laastanud, pole suutnud üle Andide ronida. Ja üldse on sealsetes veini­orgudes, mis algavad pealinnast Santiagost pisut põhja poolt (Casablanca Valley) ja jätkuvad sealt oma 500 kilomeetrit lõunasse (Bio-Bio Valley), palju päikest ja värsked jahutavad meretuuled, mis annavad veinidele kõvasti mahla­kust, alkoholi ja maitsejõudu. Üldiselt vahemerelise kliima juures on ööpäevane tempera­tuuride vahe oma kakskümmend kraadi.

Me armastame Tšiili veine seepärast, et neis on külmal ajal tarvilikku tulisust ja maitset kogu raha eest. Ja seda raha kulub maitseelamuse hankimisel ehk pisut vähem kui teiste Uue Maailma veiniriikide puhul. Eesti veinikaupmehed teevad kõik, et meie joogihuviliste tahtmisi täita, ja tulemuseks ongi tõeline Tšiili okupatsioon meie lettidel.

Vanadele tegijatele lisaks on üsna värskelt juurde tulnud veinitootjad Cono Sur, Santa Rita, Santa Helena ja Carmen. Neist viimane, Carmen, on muide vanim Tšiili veini­mõis, asutatud 1850. Veiniaedu on neil õige mitmes orus, hea maitsetasakaalu saamiseks segatakse sageli eri orgude vein kokku. Cono Sur on seevastu eriti nooruke, loodud alles 1993.

Kuna algaja veinisõber tunneb veinileti okupeerinud Tšiili pudelitearmee ees ehk nõu­tust ja hirmugi, katsun sõnastada mõned üldised soovitused – teesid – Tšiili veiniostjale.

Kallis, enam kui 170 krooni maksev Tšiili on enam-vähem alati hea. Vahel võib see küll olla liiga noor ja parkainerohke ning aroomi pole tunda. Sel juhul aitab dekanteerimine ehk veini karahvini ümber valamine.

Odavate veinide seas on nii häid, joodavaid kui kehvi. Seepärast tasub nende puhul vaadata sildilt, kas vein on villitud Tšiilis. Viimased on peaaegu alati paremad kui Saksamaal villitud, mille seas on ka ebamäärase maitsega oksüdeerunud jooke.

Joo Carmenere’i. Carmenere on vana Bordeaux’ viinamarjasort, mille juuretäi sealt välja sõi. Alles 1994 saadi Tšiilis aru, et neil põldudel, mida nad arvasid Merlot’ all olevat, kasvab ka viimase sugulane Carmenere. Tänaseks on Carmenere kujunenud tõeliseks Tšiili spetsialiteediks. Vein on pehmem kui Cabernet ja väiksema happesusega kui Merlot, mustade marjade, kohvi ja šokolaadi maitsega. Odavamas hinnaklassis on Carmenere ena­masti parem kui Cabernet Sauvignon või Merlot.

Valgetest veinidest on Sauvignon Blanc kindel valik, sageli parem kui Chardonnay. Sauvignon on värske, mahlakas ja omapärane, Chardonnay võib olla ka igavalt neutraalne või siis kallimate, nn reserv-seeriate puhul liialt tammine.

Tšiilit on peetud suurepäraseks Cabernet Sauvignoni maaks. Oda­­va­mate (kuni 120 krooni) veinide puhul on Merlot siiski sa­geli par­em, täidlasem, mahlakam ja moosisem kui Cabernet. Hea tulemuse annab Cabernet’ ja Carmenere’i segu. Cabernet-veinide puhul on oluline vanus, neist kallimad on väga head siis, kui on juba 4-5 aastat vanad.

Mõni konkreetne ostusoovitus

Kõige odavamad Tšiili veinid (poes 49–60 krooni), mis edukalt juua kõlbavad, on Campero Merlot ja Sauvignon Blanc.

Kõige laiemalt on praegu reklaamitud ja saadaval San­ta Helena vei­nid. Soovitada võib nii Siglo de Oro (119.-) kui ka Gran Vino (79.-) sarja Carmenere’i. Kallima veini puhul on tähtis õhutamine. Esi­me­ne klaas mulle erilist muljet ei jätnud, kui aga veini järg­misel õh­tul edasi jõin, oli musta suitsuploomi aroom ja röstleiva ja lagritsa maitse hästi tunda.

Mida valgest? Cono Suri Sauvignon Blanc ja Chardonnay (90.-) on mõlemad väga head. Kui aga veel odavamat ja mõnusat otsida, tuleb ronida vist üle Andide ja võtta hoopis pudel Pascual Toso Sauvignon Blanci (70.-) Argentiinast.

Midagi head ja eripärast? Carmeni ökovein(taimekaitsevahenditeta kasvatatud) Cabernet Sauvignon Nativa 1999 (230.-).