LAHKE JUUSTUMEES: Cheddari juustu maitsmas ja ostmas. KRISTJAN KALDA
Need, kes tundmatuid maitseid ei karda, teavad hästi, et maailma eri paigus kohalikel turgudel käies saab asukohamaa toidukultuurist parima ülevaate. Turud on rikkalikumad seal, kus kvaliteetne ja hea toit ei iseloomusta ainult pidupäevamenüüd. Neis paigus on toidu värskus iseenesestmõistetav, see on enamikule elanikkonnast sellisena ka reaalselt kättesaadav ning hinnad mõistlikud. Barcelona La Boqueria, Pariisi Bastille või Richard Lenoir, Ateena Agora või Istanbuli Kapal? Çar?? ehk Suur Basaar – kõik üle ilma kuulsad. Kui värske kala, aed- ja puuviljade küllus paneb ahhetama esimestes, siis vürtside poolest pole viimasest säravamat.

Euroopa toidukeskus
Suurbritannia pole oma toidukultuuri poolest see kõige kuulsam, ent ometi – ja mõnevõrra üllatavalt – tegutseb saareriigi pealinnas Londonis üks Euroopa uhkemaid turge – Borough Market. Thamesi lõunakaldal Southwarki katedraali lähistel on see paiknenud juba 250 aastat. 19. sajandist pärit turuhoonete huvitavat arhitektuuri on kasutatud mitmete hittfilmide ülesvõtmisel (näiteks “Bridget Jonesi päevik” ning “Harry Potter ja Azkabani vang”).

Esmaspäevast kolmapäevani tegutseb Borough’ turg hulgituruna, neljapäevast laupäevani on see avatud tavakülastajatele. Siis on turg eriti rahvarohke: ringi jalutavad nii turistid kui kohalikud gurmaanid.

Borough’ turu rikkalike lettide vahel kõndides paneb mind aiva imestama, et keskmine britt sööb ikka veel mandrieurooplasega võrreldes naeruväärselt vähe puu- ja aedvilju ning hirmuäratavalt palju sügavkülmutatud, odavat ja ebatervislikku valmistoitu. Kebabi- ja šašlõkibaarid ning fish & chips putkad on lihtrahva seas üha populaarsed ning kehvad toitumisharjumused on ilmsed nii tervishoiustatistikas kui ka vööümbermõõtude kujul tänavapildis. Kummastavana tundub, et paljudes briti kodudes puudub köök sootuks ja valmistoidu mikrolaineahjus soojendamist peetakse söögivalmistamiseks.

Selle nähtuse vastureaktsioonina on aga siiski kasvamas teadlike toitujate osakaal. Meiegi kõrvu on jõudnud noore koka Jamie Oliveri pingutused koolitoidu parandamise osas. Pea kõigis linnades on nüüdseks olemas nn taluturud, kus lähiümbrusest pärit talunikud oma kaupa müüvad. Mahekaupade läbimüük on aastatega kasvanud vaatamata kõrgele hinnale ning igas toidukaupluses on ostjal võimalik valida tavalise ja veidi kallima mahepiima, -kana, -leiva,
-munade ja -aedviljade vahel. Üha enam inimesi keeldub ostmast puurikanade mune ning eelistab kohalike tootjate kaupa kaugelt kohalelennutatud minimaisile ja aed­ubadele.

Räägitakse toidumiilidest (food miles) ja õiglasemast Fair Trade kaubandusest, mis ka Eestisse on jõudnud.

Õiget tomatit jaanuaris ei saa
Teadlikumad ostjad igatsevad taga aga neid aegu, kus maasikaid sai osta vaid vara- ning tomateid hilissuvel, sest nad teavad, et intensiivne tomatikasvatus ei ole keskkonnasäästlik ning et jaanuarikuisel maasikal ei ole seda õiget maitset. Just keskmisest teadlikumate, aga ka jõukamate toiduhuviliste jaoks on Borough’ turg tõeline paradiis. Laupäevahommikusel turul on sagimist ootuspäraselt palju. Turg on aukartust äratavalt suur ja rikkalik. Kuigi kõige küllus võtab hinge kinni, jääb mulle traditsioonilistest briti kaupadest silma põhjalik valik juuste.

Auhinnatud juustuäri Neal’s Yard Dairy teab siin igaüks, tuntud nii isevalmistatud kui ka s issetoodud, ent kohapeal laagerdatud juustude poolest. Juustutootmist alustati siinsamas turu piirkonnas paarkümmend aastat tagasi, nüüdseks on avatud juustuäri ka Londoni kesklinnas ning tootmine viidud pealinnast väljapoole.

Briti toodetest jäävad silma veel krõmpsuva ja kergelt pirnimaitselise Egremont Russeti õuna virnad, maitsvatest kohalikest õuntest ja pirnidest valmistatud värsked mahlad ja siidrid, laias valikus mett ja grillvorste, maiustused ja küpsetised. Palju sagimist on tuntud Hispaania esinduskaupluse ümber. Siin pakub Brindisa-nimeline maaletooja kõikvõimalikke Hispaania tooteid oliiviõlist kuni tammetõrutoidul olnud sigadest valmistatud Jamón Ibérico de Pata Negra singini, tillukestest pimientos de padrón’i piprakaunadest, millest iga kolmekümnes on põletavalt tuline, kuni membrillo-nimelise küdooniamarmelaadini. Kaupluse ees lookleb pikk saba, milles seisjaid ootab pooletunnise kannatliku ootamise järel kuulus Brindisa grillitud vürtsikas chorizo-burger.

Angaaride alt leiab veel lette või poekesi marineeritud oliivide ja oliiviõlide, kõikvõimalike pähklite, ürtide, veinide, likööride, kuivainete ja muu ostmiseks. Esindatud on mitmed rahvusköögid – valida saab Mehhiko maisitortillade ja kuivatatud tšillikaunade, India köögi vürtsikate kastmete ja liibanonlaste aedviljahoidiste vahel. Enamik kaupmehi pakub oma tooteid lahkesti maitsta. Saime proovida nii berberinaiste aastasadu saladuses hoitud okkalise argaania pähklitest pressitud õrnamaitselist õli (argan oil), eri moel valmistatud ja maitsestatud hane- ja pardimaksa, wasabi-kattega röstitud parapähkleid kui ka põnevaid vegetaarseid valmisroogi. Kui aga kõht ikka tühjaks jääb, siis on turul hulganisti paiku, kus jalga puhata ja kõhtu täita. Soovitada võin Monmouthi kohvikut, kus ühislaua ääres saab meeleolukalt kohvi ja suupisteid nautida. Kui aga väsimus suur ja keha suuremat turgutust vajab, siis saab kokteilibaari leti taga kahe naela eest juua nisuorasest pressitud värsket energiajooki.

Turusagina kiituseks

Suuremate liha- ja kalalettide juures käib usin kauplemine. Aedviljaletid on siinsete toidukauplustega võrreldes mitmekülgsemad. Kui kaupluste seenelettidelt leiab vaid šampinjone, austerservikuid ja šiitake-seeni, siis turul näeb kuhjade kaupa ka värskeid mürkleid Poolast, peenikesi enoki-seeni ja shimeji-seeni Jaapanist. Ürtidest jäid silma iselaadsed õun-, ananass- ja šokolaadimündid, mis pipar- ja rohemündi kõrval kindlasti võiksid ka Eestis kasutamist leida. Hooajakaupa – kauneid rohelisi spargleid – müüdi lausa mitmes poes. Siiski ei jäänud silma eriti hõrke metsspargleid, mis Pariisi turgudel on praegu juba saadaval.

Tänavuse kevade hitt- ja uudistooteks puuviljade seas oli Austraaliast pärit sõrmlaim (finger lime). Kaupmees rääkis uhkusega, et temalt ostab sõrmlaimi isegi El Bulli kokk. 50naelase kilohinna juures jääb tavaostja vahest siiski tavalise laimi juurde, ent tippkokkadele pakub sõrmlaim uusi võimalusi. See tsitruseline on umbes pöidlasuurune ning võib olla värvilt nii roheline, punane kui ka midagi nende toonide vahepealset. Laimi sees on näha väikesed, intensiivse maitsega “pärlid”, mida kutsutakse laimikaaviariks. Kahjuks oli selleks korraks läbi saanud minu lemmiku kiivimarja (kiwiberry, ld k Actinidia arguta) ehk tavalise kiivi koorimist mittevajava veidi magusama ja palju väiksema sugulase hooaeg.

On selge, et kui rahakott lubab, siis võib ka Suurbritannias s& amp; uuml;üa väga hästi ja tervislikult. Eesti toiduhuvilistelgi tasuks tihedamini turul käia ning tohletanud Itaaliast imporditud porgandite või Hollandist kohale lennutatud rabarberite asemel kohalikku saaki küsida. Ja nii kauneid granaatõunu ja hurmaasid, kui ma mullu sügisel Tallinna keskturult leidsin, ei näinud ma müügil ühekski pealinna elitaarses toidupoes.