Sobrasin oma mälus ja selgus tõsiasi, et ma ei olegi seni kunagi Peugeot’d juhtinud. Ei tea, kuidas nii on läinud, aga ise tundsin end seejuures äkitselt hoopis vabamalt. See ju tähendas, et ma ei pea midagi millegagi otseselt võrdlema ning seda eelarvamustevabam olen. Istusin autosse ja esimesed kolm muljeavaldajat võtsid koos minuga kohad sisse.

Esimene pilgupüüdja: sportlik pisike rool. No kohe tundus väike sellise mahuka pereauto kohta. Keerad rooli siia-sinna. Mõnus. Järjest rohkem ära harjud ja aina enam end ralliässana tunned. Hiljem oma autosse istudes tundus hoopis tolle rool kuidagi suur ja rohmakas.

Teine pilgupüüdja: klaasist katus. Autos oli nii valge ja eks see on ka üks põhjus, miks see masin kuidagi eriti avar ja lahe on. Proovid sõidu ajal katuse „kinni” kerida – nagu pimikus istu! Väga tore väljamõeldis igatahes. Muidugi tekkis korraks ka väike kiusakas mõte, et kui juba on nii avar vaade taevasse, siis tahaks tuulebriisi ka tunda ... aga kuna minu proovisõit toimus talvel, siis õnneks või kahjuks jäi unistus kabrioletist ainult hetkeliseks ideeks. Igaks juhuks nendin kohe ära, et panoraamklaaskatus on lisavarustuses ja maksab 670 eurot. Aga ausalt – iga sellele mugavusele kulutatud sent tasub end ära!

Kolmas pilgupüüdja: normaalne vana kooli volüüminupp. Ilma naljata kusjuures. Kas teil on juhtunud, et olete lubanud näiteks sõbra auto punktist A punkti B transportida, istute autosse, keerate süüdet ja oh seda õudu: raadiost röögib vastu mingi vene estraad või taob keegi seal vaibaklopitsiga, nii et ümbruskonna koerad hauguvad hääle ära? No vot, mul on seda ette tulnud ja kui ma siis igasuguseid nuppe ja paneele muljudes ei saa seda lärmi hetkega vait, on suhteliselt jube olla. Seetõttu hindan kõrgelt võimalust enne sõiduki keerukama (või mittekeerukama) menüüga tutvumist saada vähemalt kõlarid vakka kruttida. Tundub tühine, aga tegelikult oluline ja mugav nupuke. Kuigi selle Peugeot’ heli oli super hea ning ka volüümi põhja kruttides (hea laulu ajal muidugi) ei krõbisenud kõlarid ühestki küljest, kuigi klaaskatus oli vist rõhust kildudeks lendamas.

Krapsakas 8-käiguline imeloom

Paigalt võtab auto end mõnusalt hoogsalt. Väljanägemiselt küll pereauto, kuid tegelikult peidab endas rohkemat: vajutad gaasi ja masin läheb krapsakalt liikvele. Käike vahetab ülimalt sujuvalt, mis peabki nii paljude käikude juures ju see tema võlu olema. Kui mulle seda kaheksakäigulist imelooma proovisõiduks pakuti, oli loomulikult esimene küsimus: kas manuaalkäigukastiga ikka või? Tegelikult on sel sõidukil täitsa automaatsed käigud, kuid ühtlasi oli mõeldud minusugustele ehk sai proovida ka ise käike vahetada.

Kuna linnas ei ole ma harjumuspäraselt eriti suur navigatsioonisüsteemi kasutaja, jäi seekordki selle timmimine veidi vaeslapseossa. Olen tähele pannud, et kui võõral autol kohe enne sõitma hakkamist oma trajektoor sisse sööta, siis kasutadki seda sõidu lõpuni. Kui aga alguses selle käigu unustad, siis nii see jääbki, sest keset sõitu ei tihka kuidagi nuppe näppima hakata ning kulged pigem ikka maamärkide ja mälu järgi. Seekord viis meie tee mööda Vana-Narva maanteed ja põhjarannikut Viitna kõrtsi lõunasöögile. Kodinad kokku ja autosse – ruumi jagus 308-s küllaga nii inimestele salongis kui ka asjadele pagasiruumis.

Maanteele jõudes oli juba auto erinevatest režiimidest ja võimalustest (pardaarvuti oli puha eestikeelne) vähe laiem pilt ees ning pean tõdema, et kuna igapäevaselt sellise masinaga ei sõida, mis pooled asjad juhi eest ära teeb, oli ikka põnevust küll.

Tead seda veidi vastumeelset tunnet, kui robotid sinu eest kõik ära teevad?

Aktiivses reajälgimissüsteemis ehk joonte vahel sõitmise režiimis olles tundus vahepeal, et oi-oi, väljas on vist hirmus tuul ja tirib autot siia-sinna. Aga mis selgus: kohad, kus valged teed ääristavad jooned olid lume all või kulunud, sattus autoke väheke segadusse. Samas kui mõlemal pool teed olid jutid ilusti näha, siis sõitis masin sisuliselt ise.

Väga mugav on ka võimalus panna paika kaugus eesoleva auto suhtes ning sõiduk käituma tollele sarnaselt – kui eessõitja võtab hoogu maha, võtame meie ka hoogu maha. Kui tema kiirendab, astume samuti hoogsamalt edasi. Et siiski järelsõitja liiga hoogu ei läheks, saab panna peale kiirusepiirangu, mis aitab hoiduda ka eessõitjat jälgides liikluseeskirjade rikkumisest.

See tore eessõitva auto järel sõitmine ning sõiduki enda poolt joonte jälgimine paneb mõtlema, kas meil sellepärast ongi linna vahel nii palju mobiilinäppijaid roolis? Auto ju pidurdab ja kiirendab eessõitjaga sünkroonis ning ise võid samal ajal hoopis küljeaknast välja vahtida või muid kõrvalisi tegevusi teha. Ütlen ausalt, ma olen vist liiga nõrganärviline ja ebausaldav selliste trikkide jaoks. Kuidagi ei suutnud usaldada masinat 100% enda asemel otsustama, vaid jalg oli kogu aeg piduripedaalil valves. Vara veel nende robotite jaoks, kes minult juhtimise üle võtavad...

Pimeda nurga jälgimissüsteem, liiklusmärkide tuvastus, täisautomaatsed tuled, vihmasensor, parkimisandurid ning roolisamba kõrguse ja sügavuse regulaator on vist tänapäevaste sõiduautode juures loomulikud elemendid, aga kas ka massaažiistmed? Vaat nii! Alguses, kui automüüja mulle näitas, et siit käib see ja siit see ja ... siit saab massaažiistmeid juhtida, siis mõtlesin, et kuulsin valesti. Aga ei kuulnudki, sest nuppe näppides selgus, et tõesti hakkas iste vaikselt liikuma ja selga mudima. See, kellel on esiistmel istudes liiga paks jope seljas, ei pruugi väga massaažimõnudest aru saada, aga viska vammus seljast ja no ülimõnus! Jällegi, hindadest rääkides annab esiistmete massaažifunktsioon + soojendus + elektriline nimmetoe reguleerimine auto baashinnale lisaks 580 eurot.

Sportkäik tõmbab sajaga haneks!

Uute autodega saab ikka alati nalja ka. Näiteks kui lõunasöögilauas otsustab naine, et autost on vaja sall ära tuua ja krabab koti õlale, mispeale teised uurivad: „Kuhu Sa lähed? Käekotiga? Pidid ju ainult ...?” Seepeale teatab naine, et võti on kuskil käekotis, aga ta tõesti ei viitsi seda otsima hakata. Kuna aga auto avamiseks on vaja ainult võtme lähedust, siis saab kiiremini masinasse, kui kott kaasa krabada. Kusjuures, kui inimesed istusid autos ja juht veidi eemaldas, tegi Peugeot’ike pisut armsat hädakisa.

Üldiselt on aga 308 teel väga stabiilne ja ka kütusekulu kohta ei saa ühtegi halba sõna öelda – lubati, et see on viie liitri ringis 100 km kohta ning nii ka oli. Välja arvatud lumistel metsavaheteedel, mis lausa kutsusid sumpama. Sel sumpamisel oli ka oma hind – lumi kittis end velgede vahele ning tagasi siledale asfaltteele jõudes oli tunne, et auto on omadega päris läbi. Õnneks oli masinas ka teadjamaid inimesi, kes panid kohe paika, et viga on jäätunud velgedes, mille tasakaalutus tekitab vibratsiooni. Teine asi, miks ma arvan, et selle auto disainerid pole mõelnud talvistele oludele, on tagaklaasi kalle. See oli parasjagu nii palju kaldus, et klaaskatuselt sinna liuglev lumi jäi kenasti kõik pidama ja kippus väljavaadet takistama.

Nüüd aga inseneride läbimõeldud huumori juurde! Mis autotest see on, kui sportkäigu proovimata jätad? Lükkasin nupu sisse ja RÕNN-RÕNN – kõik olid autos hetkega vakka. No oli see vast heli, nagu päriselt ralliautol! Arutasime, et mis moodi saab olla võimalik selline hääl? Okei, auto hüppab tõesti magusalt edasi ka, seda ei saa salata. Aga kõik näidud olid punases ja hääl kaikus kosmoseni – see oleks ju ainult siis võimalik, kui väljalaskel osa õhust summutist mööda juhtida. Aga kas see on võimalik? Kas see on lubatud? Ja siis selgus Peugeot’ inseneride vimka: sportrežiimis võimendub mootori hääl läbi helisüsteemi ning kostub ainult salongis!