Vabariigi pidujoogid

Pärast selle lehenumbri ilmumist ongi õige aeg hakata mõtlema vabariigi aastapäeva tähistamisele.

Enamik rahvast teeb seda mõistagi teleka ees, vaadates aastapäeva vastuvõttu, mida me oleme harjunud rahvusliku irooniaga “pingviinide paraadiks” kutsuma. Paraadi formaat olevat laenatud Soomest, kus iseseisvus juba harjunud asi. 1990. aastal sattusin esimest korda Soome ja tõin sealt kaasa väikese pudeli Finlandia vodkat. Jõin selle soomlaste iseseisvusvastuvõttu vaadates ära, oli pidulik tunne küll. Peagi saime oma vabariigi.

Kui teil on tahtmist vabariigi aastapäeva viinaga tähistada, tuleks käituda patriootlikult – juua Eesti viina. Russki Razmer ja Russki Standart ei lähe kohe mitte, sest ega meie riik vene mõõdu järgi käi.

Ka Vodka Gorbatschow ei sobi, kuigi sellenimeline mees kogemata lammutas sotsialistliku maailmasüsteemi. Lennart Meri temast suuremat lugu ei pidanud. Putini vodka pruukimisel peaks lausa Kapo silma peal hoidma. Niisiis passib Viru Valge ja kui teil peaks välismaiseid sõpru kambas olema, siis nemad mõistavad hinnata ka Vana Tallinna.

Ma arvan, et pidupäeva veinid – mida me ju ikka kõige rohkem pruugime – peaksid pärinema meie uuelt suurelt kodumaalt, Schengeni viisaruumist.

Kas te teate, mis loom see Schengen on? See on linnake Luksemburgi veinipiirkonnas Moseli jõe ääres. Eestis (Selve

ris

) on kogunisti Château de Schengeni nimeline noobel Riesling müüa, see sobiks pidulauale eriti hästi. On ju Luksemburg Eestistki väiksem iseseisev Euroopa riik, mis kuulub viie rikkama hulka ja saab endaga igati hästi toime.

Eeskätt vajame aga vahuveini. Väga meeldiv ja täitsa laitmatu jook on Desomi toodetud Crémant de Luxembourg – klassikalisel meetodil (nagu šampanja) valmistatud vahuvein. Pooleldi Rieslingist, pooleldi Pinot Blancist tehtud vahuvein on ilusa värske happega, mahlane, nõtke, leidub ka röstsaia nüanssi. Ka Bernard-Massardi veinidel pole miskit häda.

Teine poliitiliselt ja maitselt sobiv kandidaatpiirkond on minu meelest Alsace. See maa on kaua Prantsusmaa ja Saksamaa vahel käest kätte käinud, aga nüüd Prantsusmaa koosseisus vist üsna rahul. Laiemalt on meil saada Pfaffenheimi kooperatiivi Pinot-marjadest vahuvein Cuvée Hartenberger Blanc de Blanc – mahlane ja värske. Aga ega ma ühegi viletsa Alsace’i vahuveini otsa polegi sattunud.

Kolmandaks võiks meile sobida iseseisvuspüüdlustega Kataloonia vahuvein. Just seal valmistatakse 95 protsenti cava’st, mida impeeriumimeelsed kastiillased teinekord boikoteerivad. Aidakem siis katalaane ja valigem endale pidupäevaks mõni paremat sorti cava – näiteks vanima ja mainekaima tootja Codorníu Cuvée Raventos. See on täidlane, noobli happega kergelt kreemjas jook.

Loomulikult on šampanja Euroopa klassika, ja kui teil peaks headest aegadest veel varusid olema, siis passib küll endale üks tõeline pidujook lubada. Veuve Clicquot Ponsardin on meil viimastel aegadel laiemalt saadaval – see on stiililt värske, virsiku ja valgete lillede nüansiga. Sobib igati. Kui vinoteekidesse astuda, leiab sealt ka väiksemate tootjate põnevaid veine, vahest tasub ka allahindlust küsida.

Tähtis on pidutuju ja isamaaline meel, küllap siis ka jook suulael õigesti maitseb.