Vana veinistiil tahab hoidmist
Päike ja unikaalne Alsace on teada-tuntud kvaliteetveinide tootmise piirkond, mis on fokuseerunud valgetele veinidele (tervelt 96% kogutoodangust). "Kvaliteetveinide all mõtlevad alsaslased ise veine, mida nauditakse toiduga või mida kogutakse ja säilitatakse koduses veinikeldris, enese jaoks, oluliste sündmuste tähistamiseks." Nii räägib suur toidufriik Claude Gisselbrecht, kes oma isaliini pidi 17. sajandil asutatud veinimõisas igapäevaselt veini müügiga tegeleb, ning lisab siis veel, et siitkandist ei leia tõepoolest nn noort, Uue Maailma stiilis veini.
Oma perekonna veinitegemise loos peab ta eriliselt armsaks oma vanaisa riskantseid otsuseid ja visionääri olemust: "Mõeldes end Teise maailmasõja järgsesse vaesesse ja raskesse aega, pidi ikka olema hulljulge, arvates, et veinitegemisel on tulevikku!" Kui põllupidajad kasvatasid tol ajal oma maadel lisaks viinamarjadele ka nisu ja maisi, pidasid puuviljaaedu ning kasisid piimakarja, siis Gisselbrechtid kontsentreerusid esimestena siin piirkonnas vaid veinile. Dambach-La-Ville asub kuulsa Route de Vin’ääres ning pere valduses on aedu neil kallitel maadel vaid 17 ha. Marjad korjatakse kitsaste vagude vahel ära ainult käsitsi, kasutades seljakorve (iidvana marjade korjamise viis kannab ka sümboolset nime – porter). Levinud on roheline korje, s.t viinamarjaväädi külge jäetakse kasvama vaid teatud kogus tugevamaid kobaraid, piirates nii marjade saagikust. Alsace’is on seadusega reglementeeritud saagikuse koguseks 80 hl/ha, Gisselbrechtid piirasid 2005. aasta saagikuse aga 68 hl-le hektarilt! Ning lisaks on veinimeister Philippe Gisselbrecht, Claude’i vend, loonud veinide tegemisele omad kvaliteedireeglid. See kõik ei ole mitte üks nõudmiste ja veinitootmise seaduste jada, vaid halastamatu veinide kvaliteedi hoidmine. Maja oma stiili ja ainulaadsuse loomine.
W. Gisselbrecht toodab aastas miljon pudelit veini, millest pool eksporditakse – enamasti Taani, Hollandisse, Saksamaale, Rootsi ja Soome. Eesti suuremale veinisõbrale peaksid tuttavad olema sellised veinid nagu Willy Gisselbrecht Riesling ja Gewurztraminer ning Riesling Schifferberg. Esimene neist on kuiv, värske ja puhas, kergelt tsitrusene – ühesõnaga, sellele piirkonnale väga tüüpiline, hea ja kindel valik. 2004. aasta oma on juba pisut petroolinegi ja ilusa mineraalsusega vein, maitselt aperitiivne, puhas, kergelt vaniljene. Gewurztraminer 2004 on täidlane, vürtsine, kerge magusa aroomi ja suure iseloomuga vein, mis maitseb pisut võiselt ja puuviljaselt korraga. Claude soovitab seda veini tugevate juustudega – seda veini naudivad nad kodus koos Munsteriga, juustumaailma ühe aromaatseima ja tugevama juustuga üldse. Riesling Schiffenberg 2001 on ebatüüpiline, kollektsionääride vein, milles mängivad nii lõhnas kui maitses mesi, röstisus, mineraalsus ning rabarber. Vein sobib hästi toidumaailma raskemate maitsetega (nagu näiteks magus-hapud kooslused, paprikased-tomatised kastmed, tsitrusega koogid) just oma mineraalsuse ja küpsuse omavahelise koosmängu pärast.
