Värsket veini Luksemburgist

Naljakas küll, aga üks Euroopa väiksemaid ja jõukamaid riike on osutunud korralikuks veinimaaks, kust meilegi veini jõuab.

Ent miks ka mitte - kui sakslased Moseli paremal kaldal veini kasvatavad, miks siis ei võiks luksemburglased harrastada seda Moselle'i vasakul kaldaterrassil. Tänu sõbralikele maksudele on kütus ja vein Luksemburgis odavam kui naabrite juures ning seepärast on kombeks seda seal kaasa osta. Nii kuuluvad luksemburglased statistika järgi koos prantslaste ja hispaanlastega maailma kolme suurima veinipruukija-rahva hulka.

Veinipõldude ala on 42 kilomeetrit pikk ja 300-400 meetrit lai. Kõige paremad on mõistagi lõunasse suunatud nõlvad, mida on mõistlik hoida Rieslingi jaoks. Kliima on mõjutatud Põhjamerest ja Atlandi ookeanist ning sajab palju. Põhja pool on pinnas dolomiidi ja liivakivi segu, seal on võimalik toota jõulisi ja karakteerseid veine. Lõunas on rohkem settepinnast ja kaldaterrass on hoopis laugjam ning seal kipub karakteri puudumine vahel tunda andma.

Nagu kinnitab Sotheby veinientsüklopeedia autor ja Luksemburgi spetsialist Tom Stevenson, on selle veinimaa põhiprobleem liigne saagikus. Veini on lubatud toota kuni 120 hektoliitrit hektarilt (mõne sordi puhul koguni 140) ja muidugi on siis tulemuseks lahja ja ilmetu vein. Kui saagikust poole võrra vähendada, saaks toota ilusat kontsentreeritud Rieslingit või Pinot Gris'd, mis annaks üha magusamaks kiskuvatele Alsace'i veinidele väärika kuiva konkurendi.

Kõige rohkem viljeldakse Luksemburgis Rivanerit (see on kuiv Müller-Thurgau), aga selle asemel soovitab Stevenson igapäevaveinina pruukida siiski pigem Auxerrois'd. Viimane on Pinot' perekonda kuuluv mari, mis Alsace'is on enamasti vaese sugulase rollis, Luksemburgis aga tegija.

Meil on juba pikemat aega müügil Luksemburg ühe suurima tootja Bernard-­Massardi veinid, sealhulgas talle kuuluva väikese tippmaja Domaine Thill Frèresi Château ­Schengeni nimelised veinid. Nüüd lisandus uus tootja, tuntud nii omanike perekonnanime - Desom - järgi kui pikemalt Caves St. Remy - Desom. Neil on Remichi külas Primerbergi viinamäel ja vahest mujalgi kokku 50 hektarit. Kui vahuvein maha arvata, kuuluvad kõik pakutavad veini Luksemburgi tippklassi Grand Premier Cru. Erinevalt Prantsusmaast ei märgi selline määratlus aga haruldast kasvukohta, vaid ametlikul degustatsioonil saadud kõrget hinnet - 18-20 punkti 20 võimalikust.

Auxerrois Remich Primerberg on hästi mahlane, pirnine ja veidi magus. Kerge lihtne suvejook, milles minu jaoks jääb hapet puudu. Kõik ülejäänud veinid on aga head. Eriti tähelepanuväärne on mahlakas ­Primerbergi Pinot Blanc, mille aroomis on jasmiini ja valget klaari. Maitses leiab nii mandariini, virsikut kui õuna, on täidlust ja järelmaitset. Head Pinot Blanci on Alsace'ist päris keeruline leida, Luksemburgil võib olla selle sordi puhul eeliseid.

Riesling on ikka hea, siin on mineraalsust ja ilusat hapet, valget sõstart ja virsikukivi. Mina olen alati valmis Rieslingit jooma. Laiemalt vaadates on tegu siiski pigem ilusa väikese kui suure Rieslingiga, Rheingau ja Alsace on ikka suurematest suuremad. ­Pinot Gris on Rieslingist täidlasem, maitserohke ja kerge vürtsikusegagi, mis ei kannata siiski välja võrdlust Alsace'i kogukate sordikaaslastega.

Väga meeldiv ja täitsa laitmatu jook on Desomi Cremant de Luxembourg - klassikalisel meetodil (nagu šampanja) valmistatud vahuvein. Pooleldi Rieslingist, pooleldi Pinot Blancist tehtud vahuvein on ilusa värske happeg a, mahlane, nõtke, leidub ka röstsaia nüanssi.

Malolaktiline fermentatsioon pole maitset rikkunud, võib igale feinschmecker'ile pakkuda.

Desomi maja stiili eripäraks näib olevat külluslik mahla­kus. Hinnad on ka päris talutavad, poes 130-160 krooni kandis.

Luksemburgi asi edeneb. Kuna maailm on hakanud himustama järjest kergemaid ja mahlakamaid jooke, võib suurhertsogiriik muutuda tüsedale Alsace'ile heaks kerglaseks alternatiiviks.