21.03.2008, 00:00
Värsket veini Luksemburgist
Naljakas küll, aga üks Euroopa väiksemaid ja jõukamaid
riike on osutunud korralikuks veinimaaks, kust meilegi veini jõuab. Ent
miks ka mitte – kui sakslased Moseli paremal kaldal veini kasvatavad,
miks siis ei võiks luksemburglased harrastada seda Moselle’i
vasakul kaldaterrassil. Tänu sõbralikele maksudele on kütus ja
vein Luksemburgis odavam kui naabrite juures ning seepärast on kombeks
seda seal kaasa osta. Nii kuuluvad luksemburglased statistika järgi koos
prantslaste ja hispaanlastega maailma kolme suurima veinipruukija-rahva
hulka.
Veinipõldude ala on 42 kilomeetrit pikk ja
300–400 meetrit lai. Kõige paremad on mõistagi
lõunasse suunatud nõlvad, mida on mõistlik hoida Rieslingi
jaoks. Kliima on mõjutatud Põhjamerest ja Atlandi ookeanist ning
sajab palju. Põhja pool on pinnas dolomiidi ja liivakivi segu, seal on
võimalik toota jõulisi ja karakteerseid veine. Lõunas on
rohkem settepinnast ja kaldaterrass on hoopis laugjam ning seal kipub karakteri
puudumine vahel tunda andma.
Nagu kinnitab Sotheby
veinientsüklopeedia autor ja Luksemburgi spetsialist Tom Stevenson, on
selle veinimaa põhiprobleem liigne saagikus. Veini on lubatud toota kuni
120 hektoliitrit hektarilt (mõne sordi puhul koguni 140) ja muidugi on
siis tulemuseks lahja ja ilmetu vein. Kui saagikust poole võrra
vähendada, saaks toota ilusat kontsentreeritud Rieslingit või Pinot
Gris’d, mis annaks üha magusamaks kiskuvatele Alsace’i
veinidele väärika kuiva konkurendi.
Kõige rohkem
viljeldakse Luksemburgis Rivanerit (see on kuiv Müller-Thurgau), aga selle
asemel soovitab Stevenson igapäevaveinina pruukida siiski pigem
Auxerrois’d. Viimane on Pinot’ perekonda kuuluv mari, mis
Alsace’is on enamasti vaese sugulase rollis, Luksemburgis aga
tegija.
Meil on juba pikemat aega müügil Luksemburg
ühe suurima tootja Bernard-Massardi veinid, sealhulgas talle kuuluva
väikese tippmaja Domaine Thill Frèresi Château Schengeni
nimelised veinid. Nüüd lisandus uus tootja, tuntud nii omanike
perekonnanime – Desom – järgi kui pikemalt Caves St. Remy
– Desom. Neil on Remichi külas Primerbergi viinamäel ja vahest
mujalgi kokku 50 hektarit. Kui vahuvein maha arvata, kuuluvad kõik
pakutavad veini Luksemburgi tippklassi Grand Premier Cru. Erinevalt
Prantsusmaast ei märgi selline määratlus aga haruldast
kasvukohta, vaid ametlikul degustatsioonil saadud kõrget hinnet –
18–20 punkti 20 võimalikust.
Auxerrois Remich
Primerberg on hästi mahlane, pirnine ja veidi magus. Kerge lihtne
suvejook, milles minu jaoks jääb hapet puudu. Kõik
ülejäänud veinid on aga head. Eriti
tähelepanuväärne on mahlakas Primerbergi Pinot Blanc, mille
aroomis on jasmiini ja valget klaari. Maitses leiab nii mandariini, virsikut
kui õuna, on täidlust ja järelmaitset. Head Pinot Blanci on
Alsace’ist päris keeruline leida, Luksemburgil võib olla
selle sordi puhul eeliseid.
Riesling on ikka hea, siin on
mineraalsust ja ilusat hapet, valget sõstart ja virsikukivi. Mina olen
alati valmis Rieslingit jooma. Laiemalt vaadates on tegu siiski pigem ilusa
väikese kui suure Rieslingiga, Rheingau ja Alsace on ikka suurematest
suuremad. Pinot Gris on Rieslingist täidlasem, maitserohke ja kerge
vürtsikusegagi, mis ei kannata siiski välja võrdlust
Alsace’i kogukate sordikaaslastega.
Väga meeldiv ja
täitsa laitmatu jook on Desomi Cremant de Luxembourg – klassikalisel
meetodil (nagu šampanja) valmistatud vahuvein. Pooleldi Rieslingist,
pooleldi Pinot Blancist tehtud vahuvein on ilusa värske happeg
a, mahlane, nõtke, leidub ka röstsaia nüanssi.
Malolaktiline fermentatsioon pole maitset rikkunud, võib igale
feinschmecker’ile pakkuda.
Desomi maja stiili eripäraks
näib olevat külluslik mahlakus. Hinnad on ka päris
talutavad, poes 130–160 krooni kandis.
Luksemburgi asi edeneb.
Kuna maailm on hakanud himustama järjest kergemaid ja mahlakamaid jooke,
võib suurhertsogiriik muutuda tüsedale Alsace’ile heaks
kerglaseks alternatiiviks.