Veinid täis lopsakat puuvilja

Igavese kevade maalt Itaaliast saabusid Eestisse taas mõned huvitavad veinid, mida maitses Siiri Kirikal.

Hea Itaalia vein on tüüpiliselt punane, hästi kuiv ja puuviljane. Kuid aeg-ajalt tasub siiski lahti teha ka hoopis mõni uus valge vein, mis riiulil silma hakkab. Piemonte, mis on Prantsusmaale väga lähedal, tähendab tõlkes “mäejalamil” ning siin tehtud veinid on sama toidusõbralikud kui Burgundia omad. Neid veine maitsemegi.

Alustaks valge Coppo Moncal­vina Moscato d’Asti DOCG (2003) teistmoodi veiniga. Tegemist on Canellist pärit Moscato viinamarjadest valminud kõrgema kvaliteediklassi joogiga, mille pudelis on alla 1 atm rõhku ning seega sisaldab see väikest, tihedat ja pehmet mulli. Ühesõnaga on klaasi valatud täiesti teist stiili vein, mis õrnalt vahutab, mille aroom on värske ja magus. Pole palju öelda, et see on koguni glükoosine ja üsna lopsakalt õunane. Seda seletatakse sellega, et viinamarjaaedu ümbritsevad suured õunaaiad ning nii imavad viinamarjad enesesse õuna aromaatseid omadusi. Maitseltki on vein magus ja õunamoosine, kerge pirnise nüansiga. Veini lõpp on peent elegantsi hoidev ja happeline. See naturaalselt magus vein tasub ära maitsta küll ja eriti siis, kui energiatase tahab turgutamist. 

Priskemad punased

Ka sama tootja teine vein Camp Du Rouss Barbera d’Asti DOC 2001 tekitas lauakaaslastest mekkijatelgi meeldejäävaid maitsekogemusi: klaas on küpseid aroome täis, mis meenutavad keldritünne või uue nahkkarbi lõhna. Ja nagu aroom lubab, nii ongi vein maitselt pehme ja sileda tekstuuriga, mis lõplikult ära võlub, olles samas olemuselt kirgas, puhas ning happeline. See vein passiks hästi tugevate juustude ja kreemiste kastmetega.

Veel üks põnev punavein, mis sommeljeede ja veiniajakirjanike heakskiitvat tähelepanu pälvis, oli Viettilt ning kannab nime Tre Vigne Dolcetto d’Alba DOC (2004). Seda veini ei ole sugugi kerge müüa, nagu hr Viettilt teada saame. Iroonia seisneb nimelt selles, et piirkonda tähistavas sõnaühendis seisev Dolcetto meenutab inimestele magusat (dolce, it k magus), kuigi tegelikult on tegemist hoopis viinamarjasordiga. Mari on tõepoolest sedavõrd magus, et teda ka söögimarjana kasutatakse, kuid veinis esineb see mari vaid kuivana. Vein lõhnab küpseid vilju täis kirsiaia järele, maitselt on ta ilusa happega ja kerge, mõnusa tanniiniga. Valminud on vein seguna erinevatest Barolo aedade marjadest, kuid just lihtne kirsisus on see, mis veini kergesti joodavaks teeb, sest vein ei küpse mitte tammevaadis, vaid suurtes terastankides ning seega säilib puuviljasus temas paremini.

Ja taas veendun ma selles, et kuigi Loode-Itaalia on meile tuntud rohkem Asti vahuveini ja vermuti päritolu poolest, on selle piirkonna veinide seas omanäolisi, huvitavaid ja “teistmoodi” veine, milles on alles Itaaliale omane arhailine stiil – see, mida Itaalia veinilt oodata tead ja mis ei lase end mõjutada trendimaitsetest.