MÕISTLIKE (VEINI)HINDADEGA: Kohvik-vinoteegis Tigu kindlat toidumenüüd pole. Süüa saab seda, mille perenaine Kristel Randrüüt värskelt valmis on saanud. VALLO KRUUSER

Viktoriiniküsimus veinisõpradele: missuguses Tallinna lokaalis on majaveiniks Picpoul de Pinet? Kas te üldse teate, mis vein see on? Nojah, ega see veinitundmise põhiharidusse tingimata kuulu. Nimelt on tegu ühe Coteaux de Languedoci all-apellatsiooniga, mis pakub iidsest Lõuna-Prantsusmaa viinamarjasordist mõnusa happega sidrunimaitselist veini. Sellist, mis lausa küsib sinimerekarpe ja muid mereelukaid.
Lokaal, millest jutt, on Tigukohvik puumaja keldris Gonsiori ja Vilmsi ristmiku lähedal. Picpouli saab veel restoranist Sisalik (40 krooni klaas), aga kuskilt mujalt küll mitte.
Tallinna kesklinn kipub olema nagu saar keset janu. Mõni pubi on veel äärelinna eksinud, aga nõudlikuma veinivalikuga kohti enamasti mitte. Kesklinna söögil-joogil on jälle see häda, et nii üüripinna omanik kui lokaali peremees võtavad mõõtu Skandinaavia hindadest, nii et need, kes Skandinaavia palka ei saa, kipuvad seal hätta jääma.
Veinisõber, kes vanalinnast Kadri­oru servale jalutuskäigu ette võtab, teenib selle pealt tublisti, sest Tigukohviku hindade soodsust märkab vilunud joomamees kohe. Suurepärase küpse Austria Pinot Noiri (Höpler 2000) saab 215 krooni eest. 260 krooni maksab väärikas  Colombo Côtes-du-Rhône Villages “Le Pavillon des Courtisanes”, mis on muljetavaldavalt jõuline ja maitselt musti küpseid marju täis. Keskeltläbi kahe- ja pooleseaja krooni eest leiab mõndagi põnevat, mida kauplustes ei kohta: Uva Rara (tõepoolest vähetuntud pehme Piemonte vein) või Etna Rosso, otse vulkaani jalamilt. On Frascatit ja Grechettot, on Muscadet’d ja Madirani. Roosadest tahaks soovitada Château Calissanne’i Roséd, mis võitis ühe hiljutise sommeljeede maitsevõistluse.
Veiniklaasi hind algab 25 kroonist, 150 eest saab kätte näiteks hea Zenato Valpolicella. Mida kallimaks vein läheb, seda väiksem on juurdehindlus. Näiteks Faiveley toodetud Premier Cru Mercurey maksab 520 krooni ja üks viiest Chateauneufi tippmajast, Vieux Telegraphe, maksab 700 krooni.
Ah jaa, need, kes happelisi valgeid pelgavad, joovad enamasti Charles Koehly Rieslingit Alsace’ist. Kõige alumisel veiniriiulil on kümmekond pudelit ka Uue Maailma meinstriimi, aga sel ei pidavat olema suuremat minekut.
Teine hea asi südantsoojendavate veinihindade kõrval on toiduvalik. 12.00–14.00 saab päevaseid toite (päevapraad 35 krooni, supp 20 krooni), õhtul alates kella viiest paremaid roogi. Nagu vahemere mail kombeks, kahe ja viie vahel süüa ei saa. Sööge söögiajal!
Tigukohviku perenaine Kristel ­Randrüüt pidas varem Raekoja platsis Raekohvikut ja on töötanud ka Sisalikus, veiniasjast on tal hea ettekujutus olemas. Enne seda õppis ja elas Lõuna-Prantsusmaal, nii et enda sõnul teeb ta niisuguseid Vahemere köögi toite, mida sealkandis iga vanamutt teha oskab. Kui natuke jõukamaks saab, lubab “päris” koka palgata, aga praegu teeb kõike ise.
Päevatoidud on siin lihtsad (näiteks canellon’id 70 krooni), õhtul saab aga igasugu head kraami. Näiteks Sete’i kalasuppi, mida serveeritakse küüslaugukrutoonide, rouille-majoneesi ja riivjuustuga (pärit samast kohast kus Picpouli vein) või vürtsika sealihaga täidetud sinimerekarpe. Valikust võib leida veel ühepajatoitu mereandidest ja lõhest või lambalihast ja kuivatatud aprikoosidega tagiine (prantsusepäraselt tajine, tegu on samuti pajaroaga, ent seda serveeritakse traditsioonide kohaselt suurest kaanega savinõust). Kuskussi täidetud tuvi šampanja ja crème de cassis’ kastmes, mida maitsta õnnestus, oli mahlakas ja ootamatult suur lind, täidis rosinatega mõnusalt magusaks tehtud. 110–120 krooni eest saab potitäie veinis keedetud sinikarpe või gratineeritud, kerge küüslaugunüansiga austreid. Muidugi, ega selliseid hõrgutisi alati saa. Mereannid, sealhulgas Torada kala, jõuavad Kreekast kohale neljapäeval ja siis saab nendega maiustada just niikaua, kui neid jätkub. Ahjus tuleb Torada Kristelil juba väga hästi välja, aga soola sees küpsetamist tuleb veel mõne spetsialisti käest õppida.
Niisiis kindlat menüüd pole siin ülepea, Kristel kirjutab lihtsalt kriidiga tahvlile, mida süüa parajasti saada. Saint-Tropez’ kõrtsides on ju nii kombeks. Ega ma ei tea ennustada, kuidas eksperimentaalkokal road alati välja kukuvad, aga paljukest on üldse kohti, kus värsked austrid või Vahemere kalad saadaval.
Tigukohvikus veini tellides on igatahes kesklinnaga võrreldes hea pudeli pealt juba niipalju kokku hoitud, et mõne põneva roaga tasub riskida, selle saab ju õigupoolest pealekauba.