VEINIMÕNU: Nõtke Rieslingi kunstnik
"Mina olen Domdescahnt Werner’sches Weinguti ainuomanik," kinnitab dr Franz Werner Michel mulle otsekohese uhkusega. Eesti veinipeole sõitnud vanahärra – nii vilgast ja energilist, nooruslikult turris parukaga meest on väga veider vanahärraks kutsuda, kuigi ta käib seitsmekümne viiendat – on pidev magusa Rieslingi joomine ammugi konserveerinud. Niikaua kui mina teda mäletan, näeb ta ikka 55 välja. Aga Eesti veinisõbrad mäletavad teda tõepoolest juba 15 aastat, sest Saksa Veiniinstituudi direktorina oli tema esimene, kes jõudis siia uusi turge vallutama. Nüüd, üle hulga aja jälle Eestis, kõneleb ta vaimustusega meie edusammudest. "Kui ma esimest korda siin olin, olid teil vene tankide vastu kivid Toompeale toodud," meenutab sakslane. "Ja kuidas on Tallinn sest ajast muutunud!" Baltimaad pole veinimehele suvaline paik, sest lapsepõlves elas ta Riias ja käis seal koolis.
Dr Michel juhatas ülemaailmset saksa veinipropagandat 25 aastat, läks 1997 pensionile ja töötab nüüd vaid oma veinimaja huvides Rheingau piirkonnas Hocheimi linnakeses (10 minutit autosõitu Mainzist ja Wiesbadenist, 20 minutit taksoga Frankfurdi lennujaamast). Veinivaldus on pisike, kõigest 12 hektarit (sellest saab toota 100 000 pudelit), aga selle-eest suurepärastes paikades Maini jõe kaldal. Pudelisildil märgitud veiniaedu Kirchenstück, Stein, Hölle ja Domdeschaeney on lihtne leida kas või Hugh Johnsoni "Suure veiniraamatu" (seda raamatut on avaldatud paljudes trükkides nii inglis- kui soomekeelsena) kaartidelt. Kõik need on liigitatud apellatsiooni Erstes Gewächs (Premier Cru saksa vaste) alla.
Veinimõis kuulub perekonnale 1780. aastast. Siis ostis selle Yorki krahvidelt kaupmees Johann Baptista Werner. Tema pojast Franz Wernerist sai aga Mainzi toompraost (Domdechant), kes päästnud kiriku Napoleoni sõdade ajal hävingust. Ta oli piiskopkonna eestseisja, kunstiajaloolane ja veinivalmistaja. Tema toompraosti ameti järgi ongi veinivaldus oma nime saanud. Dr Michel on mõisaomanike seitsmes põlvkond.
"Millal kavatsete oma mõisa järgmisele sugupõlvele üle anda?" pärib oma rahvarohket perekonnapilti näitavalt veinimehelt sirgjooneliselt Eesti Sommeljeede Liidu president Kadri Kroon.
"Algul lootsin esimesele pojale, siis teisele ja lõpuks kolmandale. Aga kõik hakkasid advokaatideks ja teenivad raha hoopis kergema vaevaga kui veini kasvatades. Aga õnneks on mul ka tütar – tema võtab oma mehega veinimõisa üle." Lapselapsi on nii palju, et neid ei jõua perekonnapildilt kokku lugeda.
Rheingau maitse
"Mitte kuskil maailmas ei saa teha loomulikul teel nii head Rieslingit kui Rheingaus," usub dr Michel. "Austria veinid on meie omadele lähedased, aga Alsace’i omad juba teistmoodi."
Tunnistan, et minu ettekujutus Rheingau veinimaitsest oli kujunenud Rüdesheimi veinivalmistaja, kadunud Bernhard Breueri (veinifirma Georg Breuer) kuivade, jõuliste ja tihkete veinide järgi, mis valmivad Reini-äärsetel kaljuterrassidel. Breuer pani aluse Charta-liikumisele, mille ideaaliks oli just too ülikontsentreeritud krehvtine vein. Dr Michel ütleb, et Charta-vein hakkab nüüd natuke moest ära minema, rohkem meeldib tarbijale pehmem ja mahlakam vein, mis kannab nime Classic.
Tema Classic 2003, mis Eestiski saada, valiti Londoni "International Wine Challenge’il" parimaks Saksa kuivaks Rieslingiks. Vein, mida autor määratleb "mõõdukalt kuivana", on kerge, värske, mahlane ja kogu maailma tarbijatele hästi arusaadav. (Siinkohal on tähendusrikas, et ingliskeelne saksapärast valget veini märkiv sõna hock tuleneb just Hocheimi nimest.) Veinimees tunnistab, et tema kodukülas armastatakse pigem veidi karmimat stiili. Samas on Classic tillukesele kommertslikkusele vaatamata väga intelligentne ja nauditav.
Pealegi tingib Rüdesheimi terrassidega võrreldes Hochheimi veini feminiinsema karakteri ka sealne terroir: veininõlvad on seal hoopis laugjamad. "Kui vihma on vähe, oleme meie eelisseisundis, järsud terrassid kuivavad ja hakkavad koltuma. Kui sajab palju, siis on jälle nende vein etem," seletab veinimees. Tema sõnul pole Rheingau veiniideaal ajalooliselt sugugi mitte ainult kuiv. "Tehti nii kuiva kui magusat, aga magusat sai harvemini ja seepärast kujunes see pidupäevasemaks joogiks."
Ka dr Michel teeb mõlemat tüüpi veine kuni ülimagusa trockenbeerenauslese’ni välja. 2003. aasta Kirchenstück spätlese 2003 lõhnab mineraali ja virsiku järele, maitse on rikas ja täidlane, heas tasakaalus mineraalsuse ja magususe vahel.
Eriti vaimustav on kahtlemata Domdechanti kuivade veinide tipp "Erstes Gewächs" Domdeschaney või Kirchenstücki aiast. Aroomis on raske maalõhn. Maitse on jõuline ja kontsentreeritud, piisava happega, tunda nii virsikut kui mineraalsust, panen kokkuvõtvalt kirja: kirsikivi. Veinikriitikud räägivad selle veinikoja toodangu puhul veel litšiploomist, pirnist, punasest õunast. Domdechaney Riesling Auslese 1997 ei lõhna mitte lihtsalt bensiini, vaid lausa tugeva tärpentini järele.
Ei saa jätta mõtlemata, et Tallinnast läheb Frankfurti otselennuk. Ja siis 20 minutit taksosõitu…