Veinimõnu: Kirss šokolaadis
Ligemale kümne aasta eest korraldasin Joogiekspressi tarvis Hispaania Gran Reservade degustatsiooni. Siis valitses meie turul täielik Hispaania ülemvõim, tammine ja tuline Gran Reserva oli meie jaoks veinikunsti tippsaavutus. Nüüd on teised ajad. Paljud tipptootjad on ülepea loobunud Gran Reservade tegemisest ja valmistavad nende asemel hoopis mahlakamaid ja täidlasemaid "superpreemium"-reservasid. Ja üldse pole Hispaania vein enam sedavõrd tegija, järjest rohkem on seda aga Itaalia, nagu kõigil rahvusvahelistel turgudel, eeskätt USAs. Toscana vein Chianti (häälda: kianti) on kõige tuntum Itaalia punavein, esimene, mida tuleb pähe küsida. Eestlane ja eriti siinne venelane on hirmust hapu Itaalia veini eest üle saanud ja õppinud toda nõtket kirsi- ja sageli ka šokolaadimaitselist veini hindama. Hea Chianti on üldaktsepteeritud armastusobjekt. Nii on paaril viimasel aastal Chiantisid, sealhulgas hinnalisi Chianti Classicoid (need pärinevad parimailt Chianti maadelt, Firenze ja Siena vahelt) pidevalt meie restoranidesse ja lettidele juurde siginenud. Et sest küllusest mingit ülevaadet saada, korraldaski Gloria kelder degustatsiooni, mille tulemusi järgnevalt tutvustame.
Tänavu ilmunud Decanteri Itaalia-lisas kinnitatakse, et Chianti Classico veinide tootmises toimub praegu revolutsioon. Kui 1960ndail isutati piirkond harvalt täis viinapuid eesmärgiga saada ühelt taimelt 10 pudelit veini (tollal joodi Itaalias 120 liitrit veini inimese peale), siis nüüd peetakse heaks tulemuseks pudel puu kohta. Tänaseks on Toscana muutunud maapealse paradiisi võrdkujuks, kus keskaegsetes mõisates ja nende kümnekonna aasta vanustes koopiates naudivad elu kõik selle maailma rikkad ja ilusad. Seepärast ei saa piirkonna esindusvein Chianti Classico olla mingi odav lurr. Väidetavasti on Classico piirkonnal tänu oma pinnaselisele eripärale hoopis vägevam potentsiaal kui muudel Chianti tsoonidel, mille kasvupiire on ka heldel käel laiendatud. Et ebamäärase mainega Chiantile hinnalist alternatiivi pakkuda, hakati alates 1970ndaist valmistama Cabernet’- või Merlot’-põhiseid nn super-Toscana veine. Tänapäeval on aga trend algupärase, s.t Sangiovese poole. Niisiis on tähtis luua õigest kloonist heal pinnasel suurepärane Sangiovese-vein. Usun, et enamik siin maitstud veinidest esindavad just uue põlvkonna Chianti Classicot.
Ning hea meel on suulaega tõdeda, et vanade klassikute Marchese Antinori ja Barone Ricasoli kõrvale on astunud samaväärseina meie turu värsked tegijad, nagu Castello Vicchiomaggio, Castello Monastero, Castello d’Albola jt. Aga maitsest niipalju, et Chianti Classico polegi enam hapu vein nagu vanasti, on pigem suure alkoholisisaldusega ja tammine. Ühesõnaga, vägev.
Mis on Chianti Classico?
Piirkond: Chianti Classico tsooni piiritles 1716. aastal suurhertsog Cosimo III Medici.
Pinnas: Liivakivi, lubjakivi, savi ja kiltkivi segu, marl liiv, kruus.
Kasvukoht: Päikesepoolsed mäenõlvad mitte kõrgemal kui 700 meetrit merepinnast. (Madalaimad aiad on 230 meetri kõrgusel merepinnast.)
Viinamarjasordid: 80–100% Sangiovese. Cabernet Sauvignoni, Merlot’d või kohalikku sorti Colorinit võib olla veinis kuni 15%, teist kohalikku sorti Canaiolot kuni 10%. Kuni 2005. aastani (kaasa arvatud) oli lubatud lisada kuni 6% kohalikke valgeid sorte Malvasiat ja/või Trebbiano di Toscanot. Tänavu enam mitte.
Saagikus: Maksimaalselt 7,5 tonni hektarilt ning 3 kilo viinapuult. Viinapuude minimaalne tihedus on 3350 taime hektaril, minimaalne vanus 4 aastat.
Vein: Peab olema valmistatud nn governo meetodil. S.t fermenteerinud virdele lisatakse hiliskorje (nopitud oktoobris-novembris) kuivatatud marjade mahla. Jääksuhkrut ei tohi olla rohkem kui 4 grammi liitri kohta. Chianti Classico vein peab sisaldama vähemalt 12% alkoholi ning seda tohib müügile lasta alates lõikusele järgneva aasta 1. oktoobrist. Riserva peab olema vähemalt 12,5 kraadi kange ning laagerdunud vähemalt 24 kuud, sellest vähemalt 3 pudelis. Laagerdamiseks kasutatakse nii suuri Sloveenia tammest vaate kui väikesi bordoovaate. Sildil võib olla kasvukoha või viinamarjaaia nimi, kõiksugu muud tavalisest paremale viitavad nimed (superiore, fine, extra, selezionato jne) on keelatud.
Pakend: Ainult klaaspudel, kas bordoopudel või traditsioonilise kujuga fiasco. Vein peab olema suletud korgist korgiga, keeratavat või kroonkorki tohib kasutada mitte suuremail kui 250milliliitristel pudelitel.
Kokkuvõtteks
Siin nimekirjas pole ühtki veini, mida ma ise ei jooks ja teistele ei soovitaks. Chianti Classico ja iseäranis selle Riserva on väga hea vein. Teine asi, et mõned on eriti head ja teised lihtsalt head. Conti Serristori probleemiks kujunes teistest hoopis õhem ja kergem stiil, mis degustatsioonil jätab teiste kõrval vesise mulje, aga toiduga nautides on väga meeldiv. Tegelikult leidis degustaatorite seast sõpru iga vein. Suurt sõbralikkust näitas kõikide veinide vastu üles vilunud veinikoolitaja Matti Timmermann, korrates aina: ploom, šokolaad, kohv. Noorem ja radikaalsem maitsja, Eesti parim sommeljee Urvo Ugandi, üritas aga vahet veiniime ja igapäevase joogi vahel suureks käristada. Igatahes maitsesid veine täie vastutustundega vilunuimad veinisuud, keda Eestist võtta (sealhulgas August Alop ja Imre Uussaar), ning allakirjutanu tegi kõigist protokollidest hoolega kokkuvõtte. Loomulikult maitsti veine pimedalt, nii et erapoolikus nagu iluuisutamiskohtunikel oli täitsa välistatud.
