Paljudele esimene õngekala
Viidikas on paljudele algajatele esimene kinnipüütud kala ja nii arvatakse, et neid on lihtne püüda. Tegelikult nõuab viidikapüük tundlikku õngevarustust ja kiiret reageerimist, sest muidu on sööt sageli konksu otsast kas üldse nahka pandud või konksuteravikult ära nügitud. Küll on aga viidikapüügi rõõmuks tihe ja hasartne võtt.
Tihti arvatakse, et viidikad on nii väiksed kalad, et neid söögiks püüda ei tasugi. Nii see siiski alati ei ole. Soodsate kasvutingimuste korral võivad õngitseja saagiks langeda ka üle poolesajagrammised viidikad, kel pikkust 20 cm või rohkemgi. Võrreldes paljude teiste kaladega tunduvad need muidugi väikestena, kuid on mõõtudelt täiesti konkureerivad kilude ja räimedega.
Viidikate tarbimise kulinaarseks eeliseks saab lugeda nende lihtsat puhastamist. Soomused eralduvad neilt kergesti, piisab vaid paarist nõrgast noatera tõmbest piki kala. Samuti pole viidikatel torkivaid uimi, mida puhastaja peaks pelgama. Viidikate õrnusest sugeneb ka üks probleem - kaubandusvõrgus ei saa neid iludusi paraku müüa, sest pikaajaline seismine, mitmekordne ümbervalamine ja muljumine rikuvad nende välimuse pöördumatult.
Vanarahva toidulaual viidikatest eriti lugu ei peetud. Ju oli see põhjustatud kalade väiksusest ja aeganõudvast töötlusest. Ometi teadsid ka meie esivanemad neid kalu väga hästi, ristides neid rohkem või vähem humoorikate nimetustega, nagu hüpiskala, lendjas, kergperse, veelinne, vidrik jne.

Trumbid toidupalana
Viidikate esmaseks plussiks võib pidada nende suhtelist rasvasust, hästi toitunud isenditel kuni 10 protsenti. On olnud aegu, kus viidikatest sulatatud kalarasva kasutati määrde- ja põletusmaterjalina. Rasvase suutäiena on viidikad üpris maitsvad ja lisaks on kalarasva koostises olevad küllastamata rasvhapped inimorganismile ka mitmel viisil kasulikud.
Et viidikad on suhteliselt väikesed kalad, siis paljud söövad neid koos luudega. Kuid ettevaatust! Erinevalt räimedest ja kiludest on viidikate luud küll väiksed, ent piisavalt tugevad, et sööjatele suus ja kurgus meelehärmi valmistada. Erandiks on muidugi viidikatest tehtud filee või sellised valmistusviisid (pikk hautamine, marineerimine), mille käigus kalaluud pehmenevad. Peenikeste kalaluude söömisel ja seedimisel saab toituja aga arvestatavas koguses kaltsiumi- ja fosforiühendeid.
Loomulikult ei saa me viidikatest kui toidust kõneledes mainimata jätta ka nende kalaliha valgurikkust, mis küünib vähemalt 15 protsendini. Valkude ja rasvade põhjal kujuneb ka viidikaliha kalorsusnäit, mis jääb vahemikku 120-140 kilokalorit sajagrammise portsu kohta.

Kuidas toiduks?
Esmalt tuleb hankida tooraine ehk viidikad. Seda saab teha kas ise püüdes või tuttava kalastaja kaasabil. Kaubandusvõrgus meil viidikaid ei müüda. Värsketest viidikatest võib valmistada vägagi erinevaid maitsvaid roogasid, alates traditsioonilisest kalasupist ja lõpetades tavaliste praekaladega.
Nende vahele mahuvad veel suitsutatud, marineeritud, hautatud, õlis konserveeritud, röstitud jm versioonid. Et tegemist on kulinaarsetelt omadustelt hea kalaga, seda tõestab ka viidikaroogade populaarsus Prantsuse gurmeeköögis.