Hotell St Petersbourg

Rataskaevu 7

Avatud 12-23

Hinne: 9

Schlössle Hotel Groupile kuuluva luksusliku hotell “St Petersbourgi” fuajeest õhkub kolmekümnendate Eestit ja 19.sajandi keskpaigast tegutsevale Tallinna vanimale tegevhotellile kohast väärikust. Nõukogude ajal “Rataskaevu” hotellina tegutsenud hoone, mille restoranis pakuti komplektlõunaid, sai kolme aasta eest tagasi 1934. aastal Karl Burmani poolt kujundatud art-deco ilme ja ka tolle-aegse nime tagasi.

Hotelli fuajeest pääseb kahte restorani: vasakpoolne koridor viib eestipärasesse Kuldse Notsu kõrtsi, paremat kätt jääb eksklusiivsem vene köögiga Nevski, millist nime kannavad head vene restoranid paljudes riikides. Hotelli seinte karmiinpunane toon kordub ka restorani sisekujunduses, mis otsib kompromissi fuajee väärika siseilme ja slaavipärase ülevoolavuse vahel. Tihedalt eriilmeliste maalide ja fotodega kaetud seinad ja maalitud läikivmust kamin täidavad ruumi külma novembriõhtut leevendava rammusa slaaviliku hubasusega. Intiimne nurgadiivan kuldtikandis patjadega tekitab aga juba vastupandamatu isu härmas viina ja kuuma supi järele.

Lisaks keskmise pikkusega menüüle leiab väiksemast kaaviarimenüüst eriti hõrke suupisteid boeuf a la tartar’ist  kaaviarini (100 g 1800 krooni) ja muidugi ka kümmekond sorti head vodkat. Peenemad maiused jäävad seekord siiski proovimata ja söömaaja juhatab sisse suur Nevski valik (suitsulõhe, lõhemari, suitsupart, hapukurk jm, 290 krooni) koos pitsi Russkii Standartiga (55 kr). Eelroa juurde käib vaagnake vene köögile kohustusliku hapukoore, sinepi ja meega. Rikkaliku liua suurim üllatus on erakordselt maitsev köögiviljapüree, midagi nõukogude ajast tuttava baklažaaniikra taolist, ehkki baklažaani asendavad siin tomat, punane pipar ja veel mingid salapärased osised. Kelneri kinnitusel pärineb salapärane hõrgutis keskturult “ühe tädi käest” – mis võiks olla veel parem viis ehtvenelikku maitset saavutada?! Ka rullikeeratud õhuke soolapekiviil on eelroa meeldivamaid üllatusi.

Suppe on menüüs kolm. Pärast vaevalist valikut saavutab uhhaa pipra ja viinaga (85 kr) napi võidu traditsioonilise štši ehk hapukapsasupi üle. Kalaleemeke maitseb vaatamata piprale üsna mahe ja omandab äkilisema iseloomu pärast kelneri nõuandel lisatud paarikümmet grammi vodkat. Kerge supi muudavad hõrgumaks ka pošeeritud vutimunad, mis õrna kalamaitset pisut esile tuua aitavad.

Vtoroje on juba tõhusam kõhutäis. Krõbe Doni lestarull hollandi kastme ja forellimarjaga (210 kr) on mahe roog õrna kalamarjamekiga peaosas, beef strogonoff peedijulienne’i, marineeritud kurgi, hapukoore ja kreemja sinepise kastmega (225 kr) aga tõsine ja rammus bojaaritoit. Kaste saabub lauale garneeringust eraldi nägusas küünlaga soojendatavas potis ja kogus on nii suur, et taldrikul jõuaks ta kindlasti enne söömaaja lõppu ära jahtuda. Sinepimaitse on kerge, kaste ise aga meeldivas tasakaalus terava ja maheda vahepeal. Seened ja mesi kui vene köögi suurimad staarid on siingi omal kohal.

Magustoidule pole kõhus enam kuigi palju ruumi, kuid Uraali meekook (70 kr) ja õhukesed pliinid a la Tatjana hapukoore ja keedisega (80 kr) ei jää siiski proovimata. Teed ja maiust oodates vahetavad kommertskuues vene rahvalaulude plaadi välja kaks daami akordioni ja viiuliga ning ruumi täidavad kaeblikud viisid rahvamuusikast krokodill Gena lauluni. Rahvast lisandub ja õhkkond hakkab pikantse häälestusega viiuli saatel omandama pisut dekadentlik-emigrantlikku hõngu.

Teed serveeritakse raudtee-vaimus metallhoidjates stakanides ja pakutavate lisandite seas on ka eksootiline seedrikeedis, mis eraldi maitstes on imalavõitu, kuid tee sees igati omal kohal.

Tuim novembriilm uulitsal ei kutsu sugugi patjade vahelt tõusma, kuid õnneks aitab lahke kelneri pakutud pits puuviljaviina minekuvalu leevendada.