Ohver kirjutab, et Kati ei otsinud temaga mingit inimlikku keelt ega pärinud tema käekäigu järele.

Samuti olevat Kati nõudnud pärast õnnetust ekspertiisi: kas ohver äkki tekitas endale ise eluohtlikud kehavigastused, kui ronis pärast õnnetust autost välja?

„Olin sunnitud kuulama seda, istudes kohtupingis, valud kaelas ja õlas. Seoses kaelapiirkonna närvide kahjustusega oli mul ka tugev poomistunne. Ma ei olnud sel hetkel võimeline tunnistusi andes püsti seisma, kohtunik pakkus mulle tooli, et istuda,“ kirjutab ohver.

Väide, et naise ainus eksimus enne liiklusõnnetust oli lühike pilguheit telefonile, ei kannata ohvri hinnangul aga mingit kriitikat.