Endel Lippmaa Marko Mumm

Mul oli au temaga koos töötada üle 25 aasta, kuid ikkagi on raske teda mõne sõnaga kirjeldada.

Ta oli terav ja provokatiivne, mõnikord äkilisem, siis jällegi ülevoolavalt energiline ja heatujuline - nagu torm, täis piiritut energiat. Mul on suur au öelda, et Endel Lippmaa oli mu kallis sõber.

Meenub üks aastatetagune hubane koosviibimine Tallinnas, Endli poja Jaak Lippmaa kodus. Parasjagu oli Eestit külastamas ameerika biomeedik ja HI-viiruse avastaja doktor Robert Gallo.

Nii nad seal istusid - Robert ja Endel, kaks maailmatasemel säravat teadlast kõrvuti ühe laua taga - ja rääkisid asjatundlikult probleemidest, millega aidsivaktsiini otsivad teadlased silmitsi seisavad.

Jutt muutus järjest keerulisemaks. Tuba täitus keeeruliste meditsiiniterminitega. Robert püüdis seltskonnale selgitada, miks pole jätkuvalt suudetud aidsivaktsiini leiutada. Poole sõna pealt hüppas Endel püsti ja teatas, et probleem seisneb ... retroviiruses!

Robert jõllitas Endlit ehmunult ja vastas, et põrgu päralt - sul on tuline õigus!

“Aga ... kuidas sa seda tead?” küsis ta.

Endel vastas kärmelt: “Aga miks mitte?”

Jah, aga miks mitte, parafraseeris Robert seda väljendit päev hiljem ka Tartu Ülikoolis peetud kõnes - ja meenutas mulle paar päeva tagasi, kui äsja lahkunud Endlit hea sõnaga meenutasime.

Miks mitte?!

See oli tüüpvastus, mida Endel tavatses kasutada olukorras, kus keegi püüdis talle selgeks teha, et miski pole kahjuks võimalik. Endel vastas sellele alati ükskõikse pearaputusega.

Näiteks kui Endel soovis “nii kiiresti kui võimalik” kohtuda Valge Maja julgeolekunõuniku Brent Scowcroftiga ja mina püüdsin talle ääriveeri selgeks teha, et nii kiiresti nõunikuhärra kahjuks aega ei leia, vaatas Endel mulle range professoripilguga otsa ja küsis - nagu tal kombeks oli - ja miks mitte?

Endlil oli õigus ja kohtumine Washingtonis toimus.

Endel oli õpetajaks sündinud. Iga meie kohtumine lõppes mulle totaalse ajulühisega. Endel ei vandunud alla, vaid jätkas õpetamist ka siis, kui õpilaseks oli minusugune juhmard.

Ta tuletas mulle pidevalt meelde George Bernard Shaw’d: “Mõni mees näeb asju nii, nagu need on, ja küsib - miks? Mina unistan asjadest, mida olemaski pole, ja küsin - miks mitte?”

Endel unistas iseseisvast ja vabast Eestist. See oli tema unistus. Ta ei peatunud hetkekski, et seda saavutada, ja elas selleks, et näha oma unistuse täitumist.

Tänu talle on maailm nüüd parem paik. Aitäh, Endel!

Inglise keelest tõlkinud Kristjan Pihl