HEAD AEGA, JÜRI: Jüri Aarma 1985. aastal Noorsooteatri etenduses "Valge tee kutse". Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum/ETMM _ 10919 T 186:2/194:6

Viipas. Lehvitas. Hõiskas häälekalt midagi tervituseks.

Tuiskas ringi, intervjueeris ja esines. Näitas oma jalgratast, et Hiinast toodud, elektrimootor peal, võtab suure vungi üles. Sõitis, valged juuksed lehvimas, mööda Vabaduse puiesteed tööle ja koju.

Võiks reportaaži teha, kuidas ta intervjuusid teeb, pakkus hea kolleeg.

Ta räägib kaks korda rohkem, ja juhtub, et põnevamalt kui see, kellelt küsib. Ja kui lugu loed, kuuled kõrvus ta häält. Kellegi teise lugu lugedes ei kaja kõrvus autori hääl. Fred Jüssi ehk välja arvatud.

Viimase intervjuu tegi ta Tanel Padariga. Muidugi rääkis ta ise rohkem kui Padar. Näiteks seda, kuidas ta jaanalinnu munast Ivo Linnale kella tegi.

Ja kui pinged maas, leht valmis, võis juhtuda, et Maalehest kostis klaverimängu ja ta laulis nii, et kostis läbi seinte. Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat...

Nüüd on see möödas. Eilsel päikeselisel ennelõunal hüppas ta oma elektriratta selga, võttis vungi üles ja sõitis mööda tuttavat teed.

Viipas ja lehvitas. Aga kohale ei jõudnud.

« Avalehele
Loe veel: