Rahvastikustatistika tegemiseks rahvuste kaupa on Statistikaametis kindel metoodika. Rahvuse kohta andmete saamiseks kasutatakse kolme andmeallikat: rahva ja eluruumide loendus 2011, rahvastikuregister ja meditsiiniline sünniregister. Erinevuste korral nende andmeallikate vahel loetakse isiku rahvuseks kõige hilisem info. Kui rahvuse info kõigis andmeallikates puudub, siis loetakse lapse rahvuseks tema ema rahvus. Andmeallikate kombineerimise tulemusena on rahvuse kohta andmed olemas üle 99% Eesti püsielanike kohta.

Rahva ja eluruumide loendusel 2011. aastal kasutati järgmist rahvuse määratlust: „Rahvuse määras vastaja ise. Isikul oli õigus tunnistada end selle rahvuse liikmeks, millega ta tundis end etniliselt ja kultuuriliselt kõige tugevamalt seotud olevat. Isik, kes tundis end kuuluvat mitmesse rahvusesse, valis enda jaoks olulisema. Lapse rahvuse otsustasid vanemad. Kui lapse ema ja isa olid eri rahvusest ja vanematel oli raskusi lapse rahvuse üle otsustamisel, tuli eelistada ema rahvust.

Rahvastikuregistrisse saavad isikud oma rahvust teatada mitmesuguste toimingute tegemisel, samuti on võimalik www.eesti.ee kaudu oma andmeid muuta. Rahvuse määratlus rahvastikuregistris: „Rahvuseks märgitakse rahvus, millega isik end kõige tihedamalt etniliselt ja kultuuriliselt tunneb seotud olevat.“ Rahvuse kohta info andmine rahvastikuregistrisse on vabatahtlik.

Erinevalt rahvusest, mis on inimese enesemääratlus, on kodakondsus isiku ja riigi vaheline õiguslik suhe, mis toob mõlemale poolele kaasa nii õigusi kui ka kohustusi. On üsna loomulik, et Eestile lojaalsed muust rahvusest inimesed omandavad Eesti kodakondsuse täites selleks vastavad protseduurid. Kodakondsuse omandamine ei too endaga automaatselt kaasa rahvuse muutust.

Rahvuse andmete kvaliteedi hindamiseks võib vaadata rahvuse ja emakeele ning rahvuse ja kodakondsuse seoseid. 2011. aasta rahvaloendusel oli 97% eestlastest emakeeleks eesti keel ja 97% muust rahvusest inimestel oli emakeeleks rahvuskeel või vene keel. Eestlastest 99,6% oli Eesti kodakondsusega.
Eestlaste arv Eestis on viimasel 50 aastal olnud üsna stabiilne, jäädes vahemikku 900 000 kuni 970 000.

Eestlaste arv Eestis on viimasel 50 aastal olnud üsna stabiilne, jäädes vahemikku 900 000 kuni 970 000. Eestlaste suhe kogurahvastikku on muutunud suuremas ulatuses seoses välisrändega. Kui Eesti rahvaarv aastatel 1960-1980 sisserände tõttu kiiresti kasvas, siis eestlaste suhtarv vähenes, alates 1990. aastate algusest on rahvaarv vähenenud ja eestlaste suhtarv kasvanud. Viimastel aastatel on eestlaste suhtarv püsinud suhteliselt muutumatuna.

Nimede populaarsuse järgi ei ole võimalik otsustada, et laste hulgas on eestlased vähemuses. Vene taustaga inimestel on kombeks panna lastele traditsioonilisi nimesid, nende nimevalik on võrreldes eestlastega kordades väiksem. Lisaks uutele nimetuletustele panevad eestlased lastele ka sageli topeltnimesid, mis suurendab veelgi Eesti nimede varieeruvust.

Kokkuvõttes: rahvuse kohta andmete kogumise süsteemsus, eestlaste arvu stabiilsus ja rahvuse andmete korrelatsioon muude tunnustega näitavad, et Statistikaametil on olemas adekvaatne pilt Eesti rahvastiku rahvuslikust koosseisust."