Kristini lähedaste jaoks on see kõik raskesti mõistetav: veel kuu aega tagasi oli naine pealtnäha terve. Siis viisid kõhuvalud ta arsti juurde, kus avastati kaugele arenenud ja agressiivne vähk.

Kristin armastas loodust ja loomi. Koos abikaasa Juliusega võtsid nad oma Kanada põlislaanes asuvas ökoturismitalus vastu lääne turiste, kes ei pidanud paljuks tasuda 4000 dollarit, et vaadelda metsikuid grislikarusid nende ehtsas elupaigas, nautida võrratut loodust ning perenaise Kristini ülimaitsvaid roogasid.

Wild Bear Lodge asub Briti Kolumbias, Kaljumäestikust läbi voolava maalilise Kootenay kärestikujõe kaldal, hajaasustatud romantilises paigas, kus puudub mobiililevi ja lähim linn asub paari tunni kaugusel.

Kristin ja Julius on suurepärane näide hulljulgetest, kes valmis ohverdama karjääri, staatuse ja hea palga, et teha südamelähedasi asju. Nad kohtusid Tallinnas 17 aastat tagasi euroreferendumi aegu. Enne Kanadasse kolimist töötasid mõlemad ajakirjanikena: Kristin Tallinnas uudisteagentuuris Reuters, Julius töötas Moskvas briti lehele Daily Telegraph. Leides teineteist, panid mõlemad oma senise ameti maha; võeti ette maakaart ning otsiti paika, kus end järgmiseks sisse seada.

Sõelale jäi suur ja tühi Kanada. Linnavurled Kristin ja Julius ostsid 13 hektaril laiuva rantšo. Kristin on öelnud, et Julius ei teinud tollal vahet isegi männil ja kuusel. “Isa arvas alati, et olen natuke heas mõttes lollakas,” naeris Kristin.

Teineteist ideaalselt täiendava tandemina nägid Kristin ja Julius aastaid vaeva, et majapidamine ja turismiäri üles ehitada. Generaator ei läinud käima, voolu ja vett ei olnud. Talus asuvast küünist avastati ootamatult marihuaanatööstus, millest endine omanik neile midagi ei rääkinud. Talu kiratses pankroti äärel, kuni lõpuks avastati, et paigale annavad erilise väärtuse sügiskuudel mägedest alla jõe äärde kala maiustama tulevad grislikarud. Talu juhtmõtteks sai elamine karude kõrval, lastes neil rahus omi asju ajada. Suuresti tänu Kristini ja Juliuse tegevusele on Briti Kolumbias tänaseks karujaht keelustatud.
EBAEESTLASLIK EESTLANE: Kristin nautis iga asja, mida tegi.
Foto: Toivo Tänavsuu

Tuntud reisiportaalis Tripadvisor omab Strausside majapidamine kõrgeimat reitingut Lääne-Kanadas. Seda kirjeldatakse ülivõrretes. Wild Bear Lodge’i külastajate jäetud 195 hinnangu hulgas on 192 “suurepärast” ja kaks “väga head”. Kõrge skoori taga on paljuski Kristini ja Juliuse detailideni paika timmitud hoolitsus ja külalislahkus. “Lihtsalt fantastiline!”, “Ainulaadne kogemus”, “Absoluutselt vapustav”, “Täiuslik paik”, “Elu parim reis”, “Mesinädalate tipphetk”, “Paradiis” - nii kirjeldavad paika Strausside võõrustatud turistid.

Meisterkokk Kristin kasvatas talus oma “laululindude aias” maitsetaimi ja juurvilju. Samal ajal, kui Julius külalistega karuvaatlustel käis, valmistas Kristin aiasaadustest oivalisi roogasid. “Nagu viie tärni restoranis” ütlesid kunded mõnuledes. Kristin lõpetas Vancouveris kulinaariakooli ning on välja andnud oma kokaraamatuid.

Ka isa Tiit käis Strausside majapidamist vaatamas, videokaamera käes ja lausa ahvivaimustuses. Kohe sõideti lähema kahe linna ehituspoodidesse ja osteti need klaasvillast tühjaks, et maja ära soojustada. “Isa rääkis Juliusega vene keeles, kuid Julius ei tundnud tööstuslikku keelt,” on Kristin meenutanud. "Istun ma toas ja järsku kuulen: “dai molotok, kurat!” Julius sügab kukalt, mis kuradi asi see molotok on, kirves või haamer. Aga isal läks sellest närv mustaks. Ta pani üksi kogu villa ära.”

“Kristini väärikus, graatsia, elegants ja lahkus puudutasid kõiki, kes temaga kohtusid.”

"Järgmisel hetkel olime toas, kui äkki käib kõva pauk!” jätkas Kristin. "Lambid vilguvad. Vanamees on kui püssikuul maja alt väljas, nägu täiesti tahmane. Selgus, et ta oli villa pannes naelapüssiga otse maja peakaablisse lasknud, nii et maja all lõi välku ja kõik naelad kõverdusid selle suunas, kust ta välja jooksis. Aga ise ta naerab: see on ju ainult 110 volti, Euroopas olen saanud 220!”

Kristin ja tema kaks venda, Janek ja tänaseks samuti lahkunud Jaanus kasvasid üles Tartus Tammelinnas. Kristin on öelnud, et tänu isa ja ema suurele töörabamisele ja toetusele nautisid lapsed väga lahedat lapsepõlve. "Meievaheline tugev side jääb kestma elu lõpuni. Mitte kõik õed-vennad ei saa nii hästi läbi.”

Kui isa Tiidul vähk avastati ning tema tervis järjest halvenes, veetis tütar palju aega isa kõrval. Kord küsis isa, mis tütar siis teeks, kui paps annaks talle miljoni (jutt käis kroonidest). Kristin mõtles ja ütles, et investeeriks. “Olin isalt õppinud, et raha tuleb investeerida, et see rohkem raha toodaks. Selle peale ta muigas ja ütles, tubli,” on Kristin öelnud. Isa pärandiosa paigutas naine oma Kanada valdustesse.
ELU KARUDE KESKEL: Kristin ja Julius aastaid vaeva, et majapidamine ja turismiäri üles ehitada.
Foto: Toivo Tänavsuu

Naise sõber Kristina Kallas ütleb, et Kristinist õhkus headust. "Ta oli alati kõigi inimeste suhtes positiivne. Ei lükanud kunagi kedagi eemale ega kõndinud kellegi juurest ära. Kristini jaoks oli oluline, kuidas sina ennast tunned."

Minna raskustest läbi kui betoonseinast – selle võime omandas Kristin saja-aastaseks elanud vanaemalt, Tiit Veeberi emalt Salmelt. Veel ülikõrges eas kõbus ja toimekas vanadaam ei sallinud samuti kunagi vingumist.

Abikaasa Julius kirjeldab, et haiglavoodis ei kaevanud Kristin millegi üle, ei haletsenud ega kartnud surma.

Ka elu lõpunädalatel haiglavoodis muretses Kristin mitte niivõrd enda, kuivõrd oma kallite pärast. "Kui teda viimast korda nägin, võttis ta kogu jõu kokku, et näida tugev ja anda mulle lootust, et kõik on veel võimalik. Et ma ei oleks kurb," ütleb Kallas.

"Talle oli tähtis, et läheksime sealt palatist naeratusega, mitte nuttes,” ütleb sõber Kadri Simm. “Julge, lojaalne ja hooliv. Tema koduks oli maailm, süda asus Tartus ja hing karude, koolibride ja koerte keskel Kanada kodus,” lisab sõber Ott Keerberg.

“Kristini väärikus, graatsia, elegants ja lahkus puudutasid kõiki, kes temaga kohtusid,” kirjeldab abikaasa Julius.

Vend Janek Veeber ütleb, et Kristin oskas elada ebaeestlaslikul kombel: “Paljudel on suur häda, et ei saa seda või toda teha. Üks hädaldamine teise otsa. Aga Grunges – see oli Kristini hüüdnimi – oli palju rohkem kui teistes inimestes: pead olema erakordne isiksus, kui lähed võõrale maale ja elad pool elust seal karulaanes, oled eestlane ja võitled karude eest. Ta nautis iga asja, mis ta tegi.”