„Mulle üks veganburger palun,“ lausub kriiskaval häälel minu ees järjekorras seisev keskealine herbivoor. Seda, et proua on teadlik kõikide eluvaldkondade viimastest trendidest, rõhutab kogu tema välimus.

Peaaegu sosistades lausun müüjale enda ihaldatud loomseid saaduseid sisaldava burgeri nime. Trenditeadlik herbivoor viibib veel läheduses. Tunnen tema jäist pilku oma loomanahast käepaelal.

Möödub 15 minutit.

Järsku hakkab selja taga asuva leti poolt kostma kisa. Tuvastan lõugajana sama herbivoori-proua. Tulipunane värv ehib nüüd lisaks juustele ja prilliraamile ka tema nägu. Tegemist on siira vihaga.

„Kuidas te saate müüa veganburgerit, kui te ei tea, millest see kukkel tehtud on,“ kisab ärritunud daam.

„Ma ei saa täiesti kindlalt öelda, et see on vegan,“ pomiseb alandlikult leti taga seisev tütarlaps. Neiu tundub selline süütuke ja vihast taimetoitlast vaadates tekib tema pärast lausa hirm. Hakkan juurdlema, mida ta ometi sinna saia vahele toppis.

„Kuidas te saate müüa veganburgerit, kui te ei tea, millest see kukkel tehtud on,“ kisab ärritunud daam. Kõigil kohalviibijail õhetavad näod piinlikkusest. Tähelepanu taimetarka otse loomulikult ei häiri. Jätkub entusiastlik räuskamine. Teemaks: sai võib ka mitte vegan olla!

Kõik ümbritsevad on informatsioonist rabatud. Herbivoori näost võib välja lugeda sügavat rahulolu. Terrori­akt on korda läinud.

Trendikas herbivooris on kokku saanud kõige tüütumad omadused prussakast ja elevandist. Temast on praktiliselt võimatu lahti saada ning igal võimalusel ajab ta londi püsti ja pasundab täiest kõrist, kuidas tema on ainuke, kes planeedist hoolib. Võid ka kindel olla, et esimene asi, mida ta sulle ütleb, on see, et ta on vegan, misjärel asub ta kritiseerima su prügisorteerimise harjumusi. Müüt räägib, et kusagil Kalamajas olla üks ninarõngaga noormees sõna „vegan“ endale otsaette tätoveerinud. Ikka selleks, et kõik kohe kaugelt teaksid, millest härra toitub.