Lugejakirja veebilehe alustas pisut enam kui kuu eest Mart Siilivask. „See on hämmastav, kui erinevalt inimesed ühest väiksest tekstist aru võivad saada,” ütleb ta tagasisideks tulnud kommentaare kokku võttes. Ta kirjutab lugusid ennekõike enda lõbuks, aga plaanib sellest ning enda juhitud meemikodulehest välja kasvatada püsiva töökoha.

Mart Siilivask
Iga pilkeloo taga on Siilivaski sõnul sügavam moraal või tähelepanek ühiskonna kohta. Näiteks Häädemeeste nime vahetamise lugu võiks panna inimesed mõtlema, kust läheb sooneutraalsuse taotlemise piir. Sageli arutavad inimesed nii Lugejakirja veebilehe kui ka sotsiaalmeedia postituste kommentaariumis tõsimeeli teema üle, mida lugu pilkab (enamasti satiirist aru saamata...).

„Ma ei kiusa feministe,” ütleb ta. Mida enam vastukaja – ja ka vihaseid kommentaare – lugu saab, seda täpsemalt ja teravamalt ta ühiskonna närvi tabas, usub Siilivask. Satiiri võiks vaadata ka kui kunstivormi, märgib autor.

Hiljutise Kaitseväe õppuse Okas ajal mõtles Siilivask välja loo, kuidas reservväelane otsustas kohustusest kõrvale hiilida, sest metsas ei ole wifit. Selle illustreerimiseks tegi ta ka telefoniekraanil oleva SMSide vestluse pildi. Pilt aga läks ilma loo ja kontekstita oma elu elama – seda jagati sotsiaalmeedias eraldi meemina. Kui Postimees viimaks päris allikatele põhinedes end mitte näole andnud reservväelastest artiklit kirjutama hakkas, küsis ajakirjanik kaitseväelt ka väidetava wifi-vestluse kohta.

Siilivaski sõnul on aga päris selgelt näha, et pilt on võlts: tema loodud vestluses on õppuse kutse saatja Vabariigi Valitsus, mitte Kaitsevägi.

Podcast'is räägib Siilivask veel, kuidas ta suhestub Marilyn Jurmani vastulausesse, mille näitleja kirjutas Lugejakirjas ilmunud loole „MAAILMALÕPP? Mitte keegi ei soovinudki nädalavahetusel näha Marilyn Jurmani tisse”.

Külasta ka uut keskkonda Delfi Tasku, mis on kõigi Ekspress Meedia podcast'ide kodu.