Erakondade metsikud kannapöörded
IRL-i meeldejäävamaid valimisloosungeid pärineb aastast 2006: „Õnn ei ole rahas“. Täna lubab respublica-hõnguline erakond helesinistel plakatitel, et vaene inimene saab IRLi valides rohkem raha.
Reformierakond tõmbas varem tähelepanu kondoomide jagamisega. „Pane paremale“ ja muud teravmeelsused pakendil propageerisid turvaseksi. Aastal 2015 lööb erakonna ustav rüütel Kalev „Lipu-Lillo“ Lillo enda Facebooki seinal kondoomi naelaga seina külge. Turvaseksi aeg on läbi, aeg on iibetõusuks! Oravad lubavad kolmanda lapse palka.
Muutunud on ka suhe ajateenistusse. Kui Reformierakonna praegused noorministrid olid veel nii noored, et nad võinuks kaitseväele huvi pakkuda, käis kampaania kohustusliku ajateenistuse kaotamiseks ja palgaarmeele üleminekuks. Praegu räägib oravapartei sõdurigarantiist, kaitsepalgast, riigikaitsekursustest ja riigikaitseõpetusest.
Kohustusliku ajateenistuse kaotust ei julge enam lubada isegi kõige julgem poliitik, välja arvatud muidugi Svetlana Ivnitskaja, kes saadaks terve sõjaväe laiali.
Sotside ja Keskerakonna kannapöörded pärinevad samuti kaitsekulutuste aruteludelt. Majanduskriisi ajal soovis erakond Rannar Vassiljevi vedamisel tõsta lapsetoetusi ja õpetajate palka. Kate pidi tulema just kaitsekulutuste väiksemast tõusust.
„Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab jätkuvalt eesmärki viia kaitsekulud kahe protsendini SKPst, kuid ei pea mõistlikuks kulutuste 22-protsendilist tõusu ajal, mil eelarve on defitsiidis. Seetõttu tegid sotsiaaldemokraadid ettepaneku viia kaitsekulud seniselt 1,75lt protsendilt SKPlt 1,77le ja suunata vabanevad 39,7 miljonit eurot pakilisemate kulude katteks,“ seisis sotside ettepanekus. Tänaseks on ka sotsid jõudsate kaitsekulutuste poolt.
Sotside kaitseminister Sven Mikser (nüüdne kaitsekulutuste eestseisja) oli hoopis teises rollis noore keskerakondlase ja erakonna aseesimehena aastal 2002. Kalle Muuli kirjutas raamatus „Kodanike riik“, et toonaste koalitsioonikõneluste suureks lahkarvamuseks oli NATOga liitumise eeltingimus tõsta kaitsekulutused kahe protsendini SKT-st. „See oli Keskerakonnale algul täiesti vastuvõetamatu,“ kirjutas Muuli. „Viimaks saabus läbirääkimistel hetk, kui Reformierakond võttis sama jäiga hoiaku nagu 1999. aasta kevadel Isamaaliidu ja Mõõdukatega uuesti maksuseaduse kuupäevast rääkides. Kui 2 protsenti SKT-st kaitsekuludeks ei tule, siis ei tule ka koalitsiooni.“
