Mul oleks häbi sellise rattaga ringi sõita. Kui jõuad ägeda (ühtlasi kallima) pilli osta, peaksid suutma ka summutisse investeerida.

Aga mu kolleegid ütlevad, et mõned tegelased teevad seda nimelt. Lasevad motikat tuunida nii, et see rohkem pläriseks ja vinguks. Nii olevat ägedam. Muidugi vilistavad need tegelased kiirusepiirangutele. Sõitsin hiljuti mitu tuhat kilomeetrit Kesk-Euroopa teedel ja imestasin, et seal järgisid mootorratturid kuulekalt kiirusepiirangud. Eestis kihutavad nad miskipärast minust mööda nagu kilomeetripostist.

Olen mõnikord mõelnud, et mis toimub selliste inimeste peades ja millist elu nad elavad.

Kas sellise tüübi kodus käib äratuskell V8-mootoriga? Tema tita saab kingiks kõristi, mis on tehtud hammasratastest ja kuullaagritest? Grilli kütteks kasutab ta vanu autorehve?

Muidugi öeldakse, et ma pole piisavalt liberaalne. Et elus peab olema lusti, igas reeglis ja seaduses ei pea näpuga järge ajama.

Samas olen täheldanud, et need vabaduste eest võitlejad hakkavad esimesena virisema, kui nende palk hilineb või kaupmees kasseerib rohkem raha, kui hinnalipik näitab. Siis kehtivad reeglid küll.