Esimese toidukorra saabudes olin nii näljane, et pilt pidi eest minema. Seetõttu tuli supikausi kaant tõstes isegi pisar silma: milline rõõmus oranž püree! Soe! Soolane! Söök! Mu palatikaaslane, kes end rulaatori toel mööda veeretas, kiikas mu kaussi ja hüüatas: „Oi! Teil on vist ka kana supis!“ Ühtlasi teatas ta, et on sama körti söönud juba kuus päeva, aga enamasti on tema kausis lahjendatud kraam.

Ma ei tahtnud siiski uskuda, et jutt õudsest haiglatoidust endiselt tõele vastab, kuni saabus mu õhtusöök. Sama oranž supp, ainult poole lahjem: nii maitselt kui konsistentsilt. Hommikuse pudru üle ei saanud kurta, kohvi üle samuti mitte. Küll aga kostitati kohviga palatikaaslast, kes tegelikult kohvi juua ei tohi. Kurda või ära kurda – midagi ei muutu, lausus ta.

Küllap ei saagi kõigi haiglapatsientide maitse-eelistusi jälgida. Aga kuuldavasti on Tallinnas haiglaid, kus patsientidelt küsitakse, mida nad süüa eelistavad. Mis mõte on aga toita kõhuhaigeid gaase tekitava kapsaga või antibiootikume võtvat patsienti kohupiimakreemiga? On ­ääretult kahju tõdeda: haigla pumpab kiirelt sinusse elulooma sisse tagasi, aga edasine tervenemine käib ikka – iga söögikorraga – ühe sammu edasi ja kaks tagasi.

Muide, seda haiglat toitlustab Eesti Eine, mitte Latvijas maltīte.

PS: Loo juures olev foto ei ole tehtud Eesti haiglas.