Foto: Birgit Püve

„Mul ei ole kella vaja, ma tean, mis kell on.

Kui mul on vaja lõpetada mingi kirjatöö kella kaheteistkümneks, tõusen kell kuus. Kui ma hädas olen, siis mõtlen õhtul enne magamaminekut oma kirjatöö peale, hommikul tõusen üles ja tean täpselt, kuidas tegema peab. Ja teine nipp – kui ma kirjutan, on oluline, et laud oleks korras. Vahepeal võib laud pikalt segamini olla, aga kirjutamise ajal olgu korras.

Muidugi mõtlen ma vahel, kas ma olen siin Raplas olulistest asjadest kõrvale jäänud. Kas mind keegi enam mäletab, kas mind keegi tahab, kas ma olen küllalt hea? Need mõtted tuksuvad pidevalt. Aga võtame rahulikult, vaatame, mis päev toob.

Ükspäev helistas Egon Nuter: Margus, kas sa tahaksid parun Uexkülli mängida?

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: