NÄDALA RAAMAT | Kaks preemiat võitnud ja kolmandalegi kandideerivast Lilli Luugi „Ööemast“ saaks hea filmi

Äsja Eesti Vabariigi kultuuri aastapreemia ning A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia saanud Lilli Luugi romaani „Ööema“ arvustab Elsbeth Hanna Aarsalu.

Minu esimene tutvus Lilli Luugi loominguga oli novell „Kolhoosi miss“. Lugesin, kuna kõik kiitsid ja kuna pealkiri tõmbas. Lugesin ka samanimelist kogumikku, aga hajameelselt, ei süvenenud. Hiljem oli ununenud, kui lahe see oli. Seekord juhtus midagi sarnast. Luugi värske romaan „Ööema“ mõjus lõpetamise õhtul sügavalt, jalutasin koduümbruse tänavatel murelikult ringi, Eesti ajalugu on ikka nii kuradi kurb, aga paari päeva pärast oli emotsioon lahtunud. Aiman, miks.

Lilli Luugi tekstides jääb palju ütlemata, lugejalt oodatakse ärkvelolekut. Meenus „Kolhoosi missi“ esimene lugu, kus Surm aina tuleb, matused korduvad, filmilint jookseb, kuid mis tegelikult juhtus, lugeja teada ei saa või peab oma aruga juurde mõtlema. Hea ärataja? Üks põhjuseid – autori olevik ja minevik vältavad teistmoodi, olevikus on üldised kirjeldused, minevikus tegevus. Ja kuigi see minevik näib nii möödas, eelmise eluna, on tekstis meenutuste kohta väga palju omadussõnu. Seda ka „Ööemas“.