Need sõnad, lõikavad mind valusamini kui nuga. Mul on kaks väikest last, ma saan iga päev osa nende õrnade hingede puhtusest ja soojusest. Kui ma kujutan ette, mida pisike poiss nägema ja tundma pidi, siis lähevad mu silmad märjaks.
Need on jõuetuse ja viha pisarad. Ma usun, et iga isa tunneb sama. Üks tubli mees, kes noomis tänaval prügikasti ümber lükanud kaake, löödi pikali ja teda hakati näkku peksma otse Tartu kesklinnas.
Miks ta läks keelama? Kas tema isa oli teda niimoodi õpetanud, sest ta on/oli aus ja õiglane mees? Tahtis ta oma pojakesele näidata, et õige mees hoolib ja astub vahele, kui korralagedust näeb? Või mõlemat? Ma ei tea. Aga ma tean, et, pärast seda juhtumit jääb vähemaks neid mehi, kes lähevad ülbitsevaid ja korda rikkuvaid noorukeid keelama. Mõni, kes enne oleks seda ehk teinud, mõtleb nüüd ümber. Sest pikalilöömise ja jalgadega näkku peksmise vastu saavad väga vähesed. Ja neile, kelle jõuline kogu ja enesekindel olek pätte juba ette hoiatavad, alatud argpüksid ei ründa.
Politsei tabas pätid tänu tunnistajatele juba veerand tunniga. See on hea. Kuid lasi mõne aja pärast uuesti vabadusse… Ja see on juba väga halb.
Kas inimeste reaktsiooni nii koletislikule jõhkrusele avalikus kohas on raske ette näha? Kas on raske taibata, et politsei mitte ainult ei pea olema õiglane, vaid ka paistma õiglane ja karm! Et millise signaali pättide vabastamisest kodanikud saavad?
“Ühtlasi soovis politsei esindaja kinnitada, et Tartu on jätkuvalt turvaline linn…” Turvaline Tartu my ass, nagu öeldakse. Mitte enam minu jaoks.
Pealtnägija, kes ahastuses väikelapse oma sülle võttis, meenutas lapse sõnu: “Ma nii väga loodan, et issit ei viida kiirabiga ära…” Aga viidi. Teadvusetuks pekstud ja verine mees viidi kiirabiga ära. Koos temaga sõitis ka tema väike poeg.
(Ma pole seda veel kunagi palunud, aga nüüd teen: Palun jagage seda lugu Facebookis ja Twitteris oma tuttavatega. Võibolla on ainult inimlik, jagatud kaastunne see, mis aitab sellist pimedat kurjust võita.)
