AEG LENDAB: Sellest on siis nüüd juba kaks nädalat. Vahepeal olen ma jõudnud käia nüüdismuusika kontserdil Estonias, etendusel Kanutis, katsikutel, elektroakustilisel audiovisuaalsel kontserdil Sõpruses, etendusel Kunstihoones, Biidi ja hmmmi soolaleival, orelikontserdil Nigulistes, Brewdogi pubi avamisel, Hiiumaal küttepuudega rassimas, Laose-Eesti ühisfilmi esilinastusel, Jazzkaare avakontserdil, korraldanud Underground Dance Awardsi Mutandil ja seal muusikat mänginud, kirjutanud ühe pikema, ühe lühema artikli, teinud vähemalt kolm raadiosaadet, kaks intervjuud, eile veel Tommy Cashi kontserdil (mis oli väga hea!) ja kõik see aeg on mul varbaküüned endiselt “laste mahatõmmatava küünelaki” all. Mitte küll kõik! Mitte küll kõik. Ühe jala suur varvas ja väike varvas on puhtad, teisel jala vastavatel varvastel paiguti midagi helgib veel. Eks nad on saanud rohkem vastu saabast end hõõruda ja nii. Aga mõlema jala kolm keskmist sõbrakast on veel ilusti kaetud. Värv ei ole küll enam pärlmutter-roosa. Pigem selline hele lilla. Selline lilla nagu on vene vanadaamidel sellised õrnlillad sallikesed. Kui olen kodus paaril korral esitanud palve, et äkki keegi aitaks mind mingi küünelakieemaldajaga, pistetakse luksudes naerma, nii et pisaraid lendab. Sest see on siinsete tüdrukute jaoks nii naljakas. Viimati öeldi mu palve peale: “Pole sul häda midagi!” Eelmise küünelaki postituse peale võttis minuga ühendust ka “laste mahatõmmatava küünelaki” maaletoojaga seotud inimene ja soovitas leotada varbaid 20 minutit kuumas vees, seejärel peaks “laste mahatõmmatava küünelaki” saama maha tõmmata küll. Aga no kust ma võtan selle aja ja pealehakkamise. Kogu aeg on tuli takus.