NOJAH AGA...: Lotmani rassismiartikkel on selline tore kogum vahvaid anekdoote, aga ta positiivne programm jääb väga ahtakeseks. Ta võinuks mõne anekdoodi välja jätta ja täpsemalt selgitada, et kuidas ja kui garanteeritult ikkagi toimib see, mida ta lõpulõigus sedastab: "Nagu paljude teistegi ühiskondlike pahede puhul on rassismiga mõttetu võidelda keeldude ja vastuviha kampaaniatega. Vastupidi, nende seisukohad on vaja välja tuua ja need dekonstrueerida. Selles mõttes on hea eeskuju Jim Crow’ rassistlike mälestiste muuseum, kus külastajad saavad nautida igasugust rassistlikku kraami, ja ma pole veel kuulnud, et keegi oleks sellest muuseumist väljunud suurema rassistina kui sinna sisenedes." (Keegi teine on kuulnud Jim Crow muuseumist väljunute kogemusi - on nad nüüd vähem rassistid, rohkem rassistid või sama rassistid?)