Te ei usu, aga teledebattidest ja valimisreklaamidest tuntud poliitikud on päris normaalsed inimesed. Arutlevad, mõistavad teiste muresid, tahavad aidata, kuulavad muusikat, kiruvad seriaali „Pank“, räägivad enda ja oma erakonnakaaslaste kohta anekdootlikke ja piinlikke lugusid. Naeravad ja teevad nalja.
Jevgeni Ossinovskigi mõjub silmast silma kohtumisel väga … ma ütleks, et mõistlikult. Ta on rahulik, räägib pigem natuke liiga vaikse häälega, võib-olla pisut monotoonselt. Jutt (erinevalt päris paljudest tipp-poliitikutest) on analüütiline ja tasakaalukas. Aga kindlasti mitte igav. Oma arvamusi põhjendab ta tabavalt ja hästi argumenteeritult. Värvikalt. Tal on hea huumorimeel. Hea sõnakasutus.Ta on palju lugenud. Ta võib rääkida maailma ja Euroopa teemadel põhjalikult ja isukalt (selleks on võimeline häbiväärselt väike osa Eesti poliitikutest).
Kui jutt läheb poliitilisele olukorrale ja selle analüüsile, siis saad aru, et ta mõtleb strateegiliselt, näeb jõujooni selgemalt kui enamik konkurente. Ehkki talle on seda ette heidetud, ei ole ta kindlasti mingisugune võitlev ideoloog. Ossinovski suudab keskenduda olulisele, märgata suurt pilti.
Oma perekondliku tausta tõttu (loe: finantsiline sõltumatus riigipalgast) on tal ka otsustusjulgust ja -vabadust, mis on meie poliitikas väga defitsiitne kraam.
Võrratu potentsiaaliga poliitik, võiks kokku võtta. Tee tippu pole mingi vonklev ja rohtu mattuv võsarada, vaid pigem sirged ja haljad rööpad. Trammitee.
Ega muidu vist 29aastasena valitsuserakonna juhiks saakski.
Ja siis järsku – siit tuleb see mõistatus – teeb Ossinovski aeg-ajalt midagi arusaamatut, viskub ülepeakaela mingisugusesse lootusetusse lahingusse, tõmbab maha raevukad punased jooned, millest tal võita pole midagi. See oleks nagu täiesti teine mees.
Üks näide. 2015. aastal võttis Ossinovski pärast valimisi üle sotside esinumbri koha ja koos sellega ka koha valitsuses. Sellega käis aga kaasas ähvardus sotsid valitsusest välja viia, äsja kokku lepitud koalitsioonileppe vaidlustamine ja „avamine“, koalitsioonipartneritele ultimaatumite esitamine. Mis ta saavutas? Selle, et töö valitsuses algas hapus ja ebakonstruktiivses õhkkonnas, muud midagi. Reiting sellest ei tõusnud.
Teine näide. Tänavu aasta algul püüdis ta esimest korda Urmas Reinsalut ametist kangutada, sotsid olid valmis umbusaldusega kaasa minema. Sõnavõtud olid nii sõjakad, tundus, et Reinsalu lahkumisest sai sotside jaoks elu ja surma küsimus. Pinge oli laes, valitsus värises. Mis ta saavutas? Selle, et sotsid mõtlesid ümber, kaotasid oma näo, Reinsalu aga jäi. Reiting kukkus kivina.
Ja nüüd siis jälle. Eesti välispoliitika põhikonsensuse – et me oleme probleemide lahendamisse panustavad rahvusvahelise kogukonna usaldusväärsed liikmed ja et me ei sikuta välispoliitilisi huvisid kodumaise valimiskampaania altarile – kaitse on tähtis ja mõistlik eesmärk. Selle nimel tulebki võidelda. Aga Ossinovski viskub meeletu sõjakisaga lahingusse, mida võita ei ole võimalik ja kust viisakat tagasiteed ei saagi olla.
No kuidas peaks Jüri Ratas laskma tema nõudmisel Urmas Reinsalu lahti? Kuidas selline asi käiks? On ju selge, et järgmisel päeval esitaks Helir-Valdor Seeder vastunõudmise lasta lahti Riina Sikkut või Indrek Saar või Kadri Simson. Põhjuse leiab alati: kes ei saa tööga hakkama, kellel on skandaalid või kes on lihtsalt kuskil ebaviisakas olnud.
Kord analüüsis Ossinovski ühel kohtumisel ühe oma rivaali poliitilist käitumist ja pidades seda ebaotstarbekaks, strateegiliselt rumalaks, küsis korduvalt: „Miks ta seda teeb? Miks ometi!?“, „Milleks ta pingutab mingite tühiasjade nimel, kui keegi ei saa sellest teadagi?“, „Milleks see võitlus, kui see ei too talle mitte ühtegi häält?!“
Jevgeni Ossinovski mõistatus ongi see, et miks satub ta ise ikka ja jälle lahingutesse, mida tark sõjapealik kindlasti väldiks. Kust ilmse kaotuse korral ei saa välja mitte väärikalt taganedes, vaid ainult valusalt vingerdades ja oma uhket marssalikuube lõhki kiskudes ning mudaga üle valades.
Nii et see tramm ei sõida otse piki rööpaid, vaid millegipärast meeldib talle aeg-ajalt mõnel ristmikul rööbastelt täiega maha keerata, vahel lausa mitme kvartali jagu kõrvale paiskudes. Miks ometi?
