Möödunud nädalal kuulutati välja Oscari nominendid ja hetkel meiegi kinodes linastuv „Roheline raamat“ sai ühtekokku viis nominatsiooni – parima filmi, originaalkäsikirja, meespeaosa, meeskõrvalosa ja montaaži eest.
Meespeaosatäitja kuldmehikesele kandideerival Taani-Ameerika näitlejal Viggo Mortensenil (60) pole olnud just kõige sujuvam karjäär. Enne seda, kui ta sai tuntuks „Sõrmuste isanda“ Aragornina, oli temaga juhtunud näiteks selline lugu, et Woody Allen lõikas ta välja oma filmist „Kairo purpurroos“ („The Purple Rose of Cairo“, 1975), mis pidi olema Mortenseni ekraanidebüüt. Ja sellest sai vaene mees teada alles siis, kui kogu ta pere oli läinud suure hurraaga kinno tema esimest filmirolli vaatama.
Kuigi „Kapten Fantastiline“ („Captain Fantastic“, 2016) ja „Lubadused idast“ („Eastern Promises“, 2007) olid õnnestumised, võib öelda, et tänu „Rohelise raamatu“ eduloole on Mortenseni jaoks kõik muutunud.
See on 1960ndatel aset leidev film, mis on ainest saanud tõsielust ja jutustab turvamees Frank Vallelongast (Mortensen), hüüdnimega „Tony Lip“, kes palgatakse saatma mustanahalist pianisti Don Shirleyt (Mahershala Ali) ringreisil USA lõunaosariikidesse. Tonyl on abiks „The Negro Motorist Green Book“ – segregatsiooni ajal kasutusel olnud buklett, mis annab ülevaate paikadest, kuhu afroameeriklased siseneda tohivad.
Ma kuulsin režissöör Peter Farrelly käest, et sa istusid suurema osa võtete ajast roolis ja ei näinudki, mida tagaistmel sõitev Mahershala Ali tegi või kuidas ta mängis?
Kui ma lõpuks filmi nägin, siis ma möirgasin naerda, nähes ta reaktsioone. See, kuidas ta silmi pööritab või lihtsalt aknast välja vaatab. Kui me filmisime, siis istus ta lihtsalt tagaistmel ja ma kuulsin üksnes… vaikust. See kogemus tõepoolest õpetas, et komöödia aluseks on reaktsioon – alles see paneb asja toimima.
Sa pole kunagi ühegi rolli jaoks pidanud ennast nii palju muutma (Mortensen võttis rolli jaoks 20 kilo juurde – Toim.). Kas see oli raske?
