Kas sa oled „Leaving Neverlandi“ vaadanud?

Jah, vaatasin. Otseülekandena.

Ja kuidas tundus?

Eks oli juba varem teada, arvustusi ja reportaaže lugenuna, et midagi head sealt oodata pole.

Samas polnud mu jaoks seal otseselt midagi uut, sest olin kursis Wade Robsoni ja ­James Safechucki karakterite ja süüdistustega. Kusjuures Wade Robsonile kui koreograafile olen vaadanud alt üles umbes 20 aastat.

Nende esimene kohtuasi Jacksoni ­Estate’i vastu toimus juba kuue aasta eest. Olin kursis meeste väidetega ja nüüd on need pandud „dokumentaalfilmi“ vormi. Shock value on mõistagi suur neile, kes Robsoni ja Safechucki tausta ei tea ning on kursis vaid aastakümneid kestnud MJ narratiiviga. Kahtlemata on õõvastav kuulata neli tundi juttu, mis on justkui lapsporno.

Kui kindel sa oled, et Robson ja Safechuck ajavad filmis pada?

Püüan isiklikud emotsioonid ja fänluse kõrvale jätta ning hinnata olukorda ratsionaalselt, nagu iga inimene võiks.

Juba kuus aastat tagasi šokeeris mind uudis Wade Robsoni süüdistustest. Pani kuulama ja südame kiiresti põksuma.

20 aastat üks Jacksoni suurimaid toetajaid, pärast surma ka üks suurimaid promojaid. Pauk täiesti ulmelisest kohast. Ausalt öeldes olin hirmunud: kas see tähendab tõesti seda, et elu on olnud suur vale ja lõpuks on välja tulemas tõde?

Aga hakates asja lähemalt uurima, siis... Tutvusin kuus aastat tagasi alanud ­case’i kohtudokumentide, ütluste ja tunnistustega ja asi hakkas tunduma äärmiselt kahtlane. Motivatsioon süüdistuste taga, eelkõige aga ütluste ja tunnistuste mitteklappimine.