Selle teekonna ma õppisin sõbralt. Kõige parem on olla jalamees, saabuda aegamisi kusagilt Beaubourgi poolt, aga tihti pole selleks aega. Olgu, tulid jälle metrooga. Jõuad trepist üles, hiilid mööda lõbusatest joodikutest, kes tahaksid natuke raha, aga sul pole parasjagu münte ja kui oleks, siis ei teagi, kas tahaks anda. Ühe nurga peal asub BHV, kaubamaailma totakas tempel, ja kohe üle tee raekoda, üks ilmalike võimude pühakodasid, juba palju ilusam, peaaegu et võimaski. Siis tuleb minna edasi, ennast turistide vahelt läbi pressida, lasta suveniiripoodidel ühes kõigi jalgpallisärkide ja päikeseprillide ja tornikujukestega mööda külgi alla voolata. Juba paistab servapidi kirikuesine plats ja kirik ise. Kui on vaiksem aeg, sätivad rulluisutajad üles oma torbikud ja tuiskavad siksakitades nende vahel. Imetlejad imetlevad. Väljakul on alati mõni tühjem kohake, seal saab natukeseks seisma jääda, vaadata seda kirikut, lasta tema ilul ja kõigil tema tähendustel vaikselt endasse tilkuda. Hea on, kui saad mahti sisse astuda. Inimesed teevad seal oma hääli, aga kirik summutab need, sa oled üksi iseenda ja pühadusega, mis see sinu pühadus siis ka poleks. Meelde tuleb palju teisi ülendava mõjuga paiku, katedraale kõigepealt (Chartres!), aga ka palju muid kohti. Rahusüst. Nüüd, väike inimene, on sul jõudu edasi minna, loovida läbi tuhandete omasuguste ja mõista, et elust võib tunda rõõmu.
Vist on seal igaühele oma, nagu ikka. Ajalugu. Silmailu. Tõestus sellest, et inimvaim võib tõusta kõrgele, kui ta ainult tahab. Usk. Pühadus. Lootus, et äkki tõesti võib ilu maailma päästa. Ilu või usk ilu võimalikkusse.
Kas me siis tõesti ei osanud seda hoida? Jälle olime laisad, mugavad. Unustasime. Selle kõik saab ju üles ehitada, muidugi. Haav kasvab kinni. Aga armkude saavutab maksimaalselt 80 protsenti terve koe tugevusest. Või on see üks neid haavu, mis aitavad inimesel ärgata?
