„Kiirtee põrgusse“ on värskendavalt ebaviisakas
Selle viisaka kirjelduse juures on „Kiirtee põrgusse“ värskendavalt ebaviisakas. Tihti üritatakse õudukaid teha hea maitse(!) piire silmas pidades, mis töötab eesmärgile vastu, kuna õudusfilmid peaks ellu äratama meie alateadlikud, kontrollimatuid instinktid ja hirmud. „Kiirtee põrgusse“ ropendab, vulgaaritseb, liialdab ja paneb hullu. Kui algus võib pildikeelelt meenutada mõnd „Saladuste“ episoodi, siis filmi käigus leitakse rütm üles ja viimases kolmandikus kõnetatakse juba alateadvuse sügavamaid kihte. Lõpuosa tundub natuke nagu üks verine tordisõda, kus loobitakse suurte lärakate kaupa õudusfilmiklišeesid lootuses, et midagi ikka pihta läheb. Ja tõsi ta on: nii tiheda saju juures ei jää keegi puhtaks.
Õuduse ja fantastiliste žanrite puhul on ikka nii, et vaatajapoolne panus ja soov uskuda peab ka laual olema, muidu võlukunst ei tööta. „Kiirtee põrgusse“ nõuab publikult pühendunud soovi ekraanil toimuvat tõsiselt võtta. Siiski on filmis tüütuid kordusi ja lõpus liiga palju tausta seletamist (oleks hinnanud suuremat julgust usaldada vaatajat). Aga kokkuvõtteks tuleb öelda, et kui Urmas E. Liiv väljendas intervjuus püüdu luua filmiga oma maailm, siis see on tal õnnestunud. „Kiirtee põrgusse“ on piiratud keskkonnas – ühes taluõues – toimuv kiire montaažiga õudusfilm, mis viskab loogika klirinal läbi saunaakna välja ja läheb pigem välja tunnetusliku luupainajalikkuse peale. Kersti Heinloo lastakse täiesti rihma otsast lahti, mis on juba iseenesest vaatamist väärt. Kuigi traagelniidid on näha, on meetod ja suund õige, ja kui see tõesti on esimene täispikk Eesti õudusfilm (tõsi, vist ongi), siis võib sellise vundamendi peale järgmisi kive laduda küll.
Kinodes alates 18. oktoobrist.
