EKSPRESSI ARHIIVIST: Homme külastab Eestit siinsete juurtega Austria president. Kellega on tegu?

30. mail saabub Eestisse visiidile Austria riigipea Alexander Van der Bellen.

Van der Bellenite suguvõsa on Eestiga tihedalt seotud, nagu selgub järgnevast artiklist, mis avaldati Eesti Ekspressis esimest korda 23. mail 2016.

Alexander Van der Bellen (snd 1944)

Austria majandusteadlane ja poliitik, kelle vanemad lahkusid Eestist järelümberasumisega 1941. aastal.

Hinnatud teadlane, oli aastaid Viini ülikooli majandusprofessor.

Poliitikas alustas sotsiaaldemokraadina, hiljem liitus Austria Rohelise Parteiga. 2008. aastal pärast partei valimiskaotust tõmbus tagasi. Sidemed rohelistega siiski ei katkenud. Kuigi Van der Bellen osaleb presidendivalimistel sõltumatu kandidaadina, toetavad rohelised rahaliselt tema kampaaniat.

Eestiga tihedalt seotud Van der Bellenite suguvõsa valitses kord Pihkvat, nüüd terendab neile võimalus valitseda ka Austriat.

Austrias on presidendivalimised jõudnud lõpusirgele. Võitlema on jäänud kaks meest – pa­remäärmusliku Austria Vabaduspartei kandidaat Norbert Hofer ja sõltumatu Alexander Van der Bellen. Majandusteaduse professor Van der Bellen võiks samahästi kandideerida ka Eesti Vabariigi presidendiks: tema mõlemal vanemal oli Eesti kodakondsus ning nende sugulased elavad siin tänaseni. Van der Bellenite suguvõsa erakordne lugu sai aga alguse enam kui 250 aastat tagasi.

Pihkva kuberner

Katariina II valitsusajal, 1763. aastal rändas Hollandist Venemaale Van der Bellenite esivanem Jakob. Klaasissepp Jakob teenis uuel kodumaal oma tööga nii head raha, et mõned aastad hiljem ostis ta juba Pihkva kubermangu maatüki. Alguses väikese, ent hiljem omandas maad tasapisi juurde. Neist valdustest kasvas aja jooksul välja Aleksandrovskoje mõis, mis asus paarikümne kilomeetri kaugusel Pihkvast ja päris lähedal Puškini Mihhailovskojele.

Klaasissepa poeg Aleksander oli oma isast laiema haardega mees, tema nimega on seotud Pihkva linna haigla ehitamine 1830. aastal. Aleksandrid olid ka tema poeg ja üks pojapoegadest. Viimati mainitud pojapoeg Aleksandr sündis 1859. aastal ning temalgi on oluline roll Pihkva ajaloos. Nimelt oli Aleksandr Van der Bellen Ajutise Valitsuse ajal viimane Pihkva kuberner ehk kubermangu komissar enne bolševikke.

1918. aasta augustis tõmbus ta ametikohalt tagasi, väidetavalt tervise tõttu, ent põhjuseks võisid olla ka ohtlikud ja ärevad ajad. Võim käis Pihkvas käest kätte – kord sakslased, kord punased, kord valged – ja ohvreid polnud just vähe. Ebakindlus ja hirm tuleviku ees oligi põhjuseks, miks Aleksandr Van der Bellen otsustas kodu maha jätta ja suvel 1919 ühes perekonnaga Eestisse emigreeruda.

Ühel suvisel varahommikul astusid Bellenid koos oma varanatukesega Pihkvas laevale. Aleksandr, tema abikaasa Adelaida ning pojad Georgi, Aleksandr ja Konstantin. Tütred Natalia ja Irina jäid Pihkvasse gümnaasiumi lõpetama ning jõudsid Eestisse hiljem, 1921. aastal.

Eestisse jõudmine

„Aurik lahkus sadamast jõe paremal kaldal kell 8 hommikul,“ meenutas noorim poeg Konstantin pool sajandit hiljem. „Veel kaua kõrgus seljataga Pihkva katedraal, Pihkva kremli ja ka linna peamine vaatamisväärsus, ent siis kadus seegi. Tunni aja pärast jõudsime välja järve avarusse. Oli palav hommik, aga järvel oli jahutav. Värske tuul tõstis isegi kergeid laineid, nii et kõigutas veidi. Kell 12 jõudsime juba Peipsi järvele.“

Edasi viis teekond põgenikud mööda Emajõge Tartusse, kus veedeti sugulaste juures esimene öö Eestis, ning juba järgmisel päeval sõideti rongiga edasi Tallinna. Pealinn oligi Bellenite reisi sihtpunkt, kuna siin loodeti lihtsamini tööd leida. „Mäletan, kuis tol päikselisel hommikul olin rabatud avanevast ilust ja linna kogu aeg muutuvaist vaateist, kui kirikute tornitipud muutsid üksteise suhtes oma asukohti...“ 15aastase Konstantini esimene mulje Tallinnast oli suurepärane. „See tunne püsis kaua ja kogu oma elu esimese poole ma püüdlesin Tallinna.“

Konstantini Elvas elava tütre Irina Steinbergi sõnul valiti Eesti uueks elukohaks selle läheduse tõttu Pihkvale. Nimelt lootsid Bellenid, et nad saavad varsti koju tagasi. Seda aga ei juhtunud kunagi.

Kuna Bellenitel suuri rahatagavarasid polnud, tuli hakata kohe tööd otsima. Perekonnapeal Aleksandril õnnestuski tänu mingile tutvusele juba nädala pärast saada töökoht Loodearmee staabi juures. Ameti leidis ka Konstantin, kellest sai käskjalg palgaga 150 marka kuus. Töö polnud alguses lihtne, kuna Tallinna tänavanimed olid eri keeltes erinevad ja ajasid segadusse.

Koplis elukoha muretsenud Bellenid olid väga ühtehoidev perekond, üksteist toetati igal viisil, ka rahaliselt. Keskmine poeg Aleksandr õppis Tartu ülikoolis majandust, töötas end üles ja oli 1930ndatel Briti Ülemerepanga Krediidiosakonna juhataja. „Ta oli inimene, kel kõik õnnestus,“ iseloomustab Irina.

Konstantin lõpetas Tartu ülikooli 1937. aastal arstina. Vendadest said ka Eesti Vabariigi kodanikud. Georgi aga ei leidnud siin endale õiget rakendust ja läks peagi Ameerikasse õnne otsima. Õde Irina hukkus traagiliselt Tallinnas 1928. aastal oma armastatu käe läbi.

Sõda lahutas Bellenid

1939. aastal kogunesid Eesti kohale ähvardavad pilved. Järgmise, 1940. aasta suvel Eesti okupeeriti. Ja taas tuli Bellenitel hakata mõtlema punaste eest põgenemise peale. 1941. aasta alguses Bellenid lahkusidki baltisakslaste järelümberasumise käigus Eestist Ida-Preisimaale. Tallinna maha jäi vaid Konstantin.

Kuid pärast 1944. aasta märtsipommitamist otsustas ta, et ei saa lähedaste eludega riskida, pakkis kohvrid ja viis pere linnast ära maale Harju-Ristile. Mõni kuu hiljem pages Konstantin läheneva Punaarmee eest koos naise ja kahe lapsega Noarootsi. Tütar Irina sõnul oli isal ülesõit paadiga Rootsi kokku lepitud. Kuid viimasel hetkel olevat ema öelnud: „Ei, me ei lähe!“ Nii jäigi. Mõne aja möödudes levis kuuldus, et paat, mis pidi Bellenid Rootsi viima, oli põhja läinud...

Pärast sõda töötas Konstantin Bellen omal erialal ehk arstina. Algul Tartus, seejärel Elva haigla peaarstina. Detsembris 1958 viidi ta üle laste tuberkuloosisanatooriumi juhatajaks Peedule, kus töötas ligi kümme aastat. Konstantin elas pika elu ja suri 1993. aastal 90aastasena.

„Isa oli väga töökas, järjekindel, ühtegi asja ei jätnud pooleli ega läinud oma südametunnistusega vastuollu,“ meenutab Irina.

Vend Aleksandriga ei kohtunud Konstantin aga enam kunagi, raudne eesriie katkestas sidemed nende vahel.

Uus algus Austrias

Aleksandr ühes perega jõudis sõja ajal Viini, kus jaanuaris 1944 sündis poeg Alexander – praegune Austria presidendikandidaat Alexander Van der Bellen. Enne sõja lõppu tuli perel veel kord pageda Punaarmee eest ning lõpuks jäädi pidama Inns­brucki linna. Aleksandr asutas seal 1948. aastal oma firma, mis tegeles keemiatoodete ekspordiga.

false

TULEVANE AUSTRIA RIIGIMEES: Alexander „Saša“ Van der Bellen 9aastasena märtsis 1953.

Bellenid jäid Eesti kodanikeks kuni 1958. aastani, kui nad said Austria passid. Kui Alexander seda vaid sooviks, võiks ta Eesti kodanike järeltulijana praegugi Eesti passi saada. Oma lapsepõlvest mäletab ta venelastega seotud hirmu: vanemad lugesid poisile sõnad peale, et ta kooli minnes käiks Nõukogude saatkonnast kauge kaarega mööda. Kuigi Alexander toona veel ei mõistnud hoiatuse sisu, tekitas saatkonnamaja temas ilma selletagi õudu. (Austria oli aastail 1945–1955 liitlaste, sealhulgas NSV Liidu poolt okupeeritud.)

Konstantin ja tema pere ei teadnud oma sugulaste elust Austrias kaua aega midagi. Aastaid pärast Alexanderi sündi ja keerulisi teid mööda jõudis nende Elva koju Alexanderit kujutav foto. Selle tagaküljel on pühendus Leningradis elanud tädile: „Minu armsale tädi Verale sinu Sašakeselt.“

Nii sai Konstantin teada oma vennapojast. Sidemed kahe perekonna vahel taastusid alles pärast Eesti taasiseseisvumist. Üheksakümnendate aastate keskel sõitis Irina oma onupojale Viini külla ning Alexander omakorda käis Eestis.

„Temas nägin peegeldust oma isast – sama vaikne hääl, samad käed, sama filosoofiline olek, sama huumorimeel, äärmiselt sümpaatne ja intelligentne,“ iseloomustab Irina Alexanderit. Ta elab oma onupojale praegu kaasa: kas Alexander Van der Bellenist saab Austria president, seda otsustavad valijad juba 22. mail. Kui see nii peaks minema, võib oodata ka Austria presidendi riigivisiiti Eestisse – oma vanemate kodumaale.